Blahdi-blah

La-la-laa-bla-bla-la-la-laa.

Umbes nii kõlas brittide väljavalitud eurolaul selleks aastaks. Oeh. Miks ma kulutasin poolteist tundi sellele saatele, ma ei tea. Uudishimust ehk. Polnud miskit hääd igatahes. Oli kaks noormeest, kaks neiut sooloartistidena ja kaks gruppi, kes esitasid kõik ühe ja sama hitimeister-onu kunagisi popp-hitte. Onu valis kolm parimat välja, kes esitasid finaalis kõik ühte ja sama, sama onu ja veel ühe teise mehikese kirjutatud eurolugu. Noormehed olid head, neiul läksid sõnad meelest ja ta lehvitas nii kohutavalt oma mikrist vaba käega. Ma vihkan selliseid tuuleveski-tibisid. Uhh.

Khm.

Eesti Malcolm Lincoln, kelle lavaesitust ma küll etv eriti niru, õigemini olematu neti-live ühenduse tõttu ei näinud, meeldis mulle vähemalt videos küll. Igatahes parem kui siinne...lugu. Ja kõvasti parem kui need mõned klipid, mida vahepeal teiste riikide väljavalitutest näidati. Üks hullumeelne koledus teise otsa. Ma vist jätan see aasta saate vahele või kuulan R2-e samal ajal. Pidavat paras kõhutäis nalja olema.

Kahju, et Otti ja Märti ei näinud. :(