Tuesday, March 23, 2010

Basterds

Contains strong bloody violence

Nii ütleb väike punane ring numbriga 18 selle keskel mu "Inglorious Basterds" DVD tagakaanel. (HMV ja nende £6 pakkumised on lihtsalt jumalikud!) Ma ei pannud seda üldse tähelegi ja marssisin elevil kassasse, ulatasin karbikese neiule, raha ka ja...ja siis vaatas neiu mulle otsa ja küsis, kui vana ma olen. Ma olin hetke täiesti segaduses ja ei osanud talle midagi vastata, jõllitasin vastu, aga miski loksus paika ja sain lõpuks kaks sõna suust. Äärepealt oleks pidanud dokumentigi näitama. Täitsa lõpp. Kui jõulude ajal mind töölt poodi kellegi suitsude järele saadeti, ei tahtnud keegi midagi näha, aga DVD-d ostes peab ID kaasas olema. Järgmine kord lähen püüan kööginuga osta (kunagi varem märkisin, et nugade müügil kehtib ka K-18 reegel). Wild, wild world.
See oli pühapäeval. Lõpetasin just nimetet filmi vaatamise ja seljataga on neli täispikka tööpäeva. Õnneks on hommikuti hea ja valge väljas, sest muidu oleks kella 7ks kohalejõudmine tsipa raskem. Aga pole hullu - kui 15.30 lipsu eest saab võtta, koju minna ja pool päeva on veel ees. (Must lips, särk ja põll on töövorm.) Aga nüüd koristama, sest Merli ei pea mitte nädalavahetuse Dorritose-tükikesi diivani ääre alt leidma. :D Later!

Wednesday, March 17, 2010

Well, well

Ha! Ei usu ainult, et see lugu väga paremaks muutuda võiks...Hm.
Brittide eurolugu uuenduskuur?

Strawberry fields forever

"Meil lobisemise eest palka ei maksta."

Miskipärast hüppas see lause mulle pähe, kui koogitükke tsellofaani pakkisin. Jah, võib-olla kellelegi makstakse. Kindlasti makstakse - neile telesales inimestele näiteks. Aga mina ei suudaks päev päeva järel istuda oma kuubikus, jõllitada vaheseinu, tunda end täpselt nagu "X-generatsioonis", ja aina helistada, helistada, helistada, püüdes järgmisele nimele ja numbrile müüa midaiganes. Ma pigen pakin koogitükke ja kaalun kana 60-grammistesse plasttopsikutesse ja torkan petersellilehekese kaunistuseks sinna peale, enne kui karbitäie külmikusse lükkan. Pigem köök kui meeter korda meeter kuubik.

Koogist ja kanast võib järeldada, et puuviljad ja šokolaad on minevik. Et mitte paanikat ja muret külvata, olin selle koha pealt veidi tasa, et kolm ja pool nädalat tagasi, muidu toreda pühapäeva õhtul helistas juhataja ja teatas, et meie pood on nüüd kinni ja lõplikult. Ah, no...ja mille kuradi pärast ma siis uued tööpapud ostsin? Üldsegi - kõigest eelneval õhtul mulle sellest nii teatada? Maga kaua tahad esmaspäeval, mõnus küll, aga...noh...meile magamise eest ka palka ei maksta ju.

Oli, mis ta oli. Täna oli igatahes kaks ja pool tundi kaalumist ja pakkimist ja eriliselt toredat seltskonda uues töökohas, täna ainult proov küll, aga kohta pakuti ka pärast - lisaks tükile porgandikoogile. "Kuidas läheb, lilleke?" küsis juhataja, Keith, möödaminnes. Lilleke õitses omaette keset koogitükke ja arvas, et päris hästi. Sain oma köögi - siin. Ja kõige toredam on see, et ma käisin seal varem jube tihti eelmisele juhatajale teed ja kohvi ja süüa toomas - eelmine pood on paar ust eemal!

Ja siis tuli Merli ka veel! (Noh, tunnikeseks, aga siiski.) Šokolaadiga! :D Hea päev. Nüüd on vaid purki Guinnessit vaja, et tähistada - topelt, sest lisaks uuele tööle on täna vaja püha Patricku auks klaas tõsta. Iiri pubides, mis teepeale jäid, oli pidu juba tunde tagasi täitsa hoos (kui arvata tänavail laiutava klaasikillupuru järgi).

Cheers!


Friday, March 12, 2010

Blahdi-blah

La-la-laa-bla-bla-la-la-laa.
Umbes nii kõlas brittide väljavalitud eurolaul selleks aastaks. Oeh. Miks ma kulutasin poolteist tundi sellele saatele, ma ei tea. Uudishimust ehk. Polnud miskit hääd igatahes. Oli kaks noormeest, kaks neiut sooloartistidena ja kaks gruppi, kes esitasid kõik ühe ja sama hitimeister-onu kunagisi popp-hitte. Onu valis kolm parimat välja, kes esitasid finaalis kõik ühte ja sama, sama onu ja veel ühe teise mehikese kirjutatud eurolugu. Noormehed olid head, neiul läksid sõnad meelest ja ta lehvitas nii kohutavalt oma mikrist vaba käega. Ma vihkan selliseid tuuleveski-tibisid. Uhh.
Khm.
Eesti Malcolm Lincoln, kelle lavaesitust ma küll etv eriti niru, õigemini olematu neti-live ühenduse tõttu ei näinud, meeldis mulle vähemalt videos küll. Igatahes parem kui siinne...lugu. Ja kõvasti parem kui need mõned klipid, mida vahepeal teiste riikide väljavalitutest näidati. Üks hullumeelne koledus teise otsa. Ma vist jätan see aasta saate vahele või kuulan R2-e samal ajal. Pidavat paras kõhutäis nalja olema.
Kahju, et Otti ja Märti ei näinud. :(

Thursday, March 11, 2010

Nightmare industries


Ma jäin Waterstonesis üsna lolli näoga lasteraamatute eripakkumiste riiulit jõllitama, kui see mulle teepeale ette jäi, too raamat uhkelt keset riiulit säramas. Vahtisin ja mõtlesin omaette, kes ometi tuleb mõttele anda välja lasteraamat aluspükstes maailmapäästvatest tulnukatest. Uhh. Ma olin kohe eriliselt rõõmus oma lapsepõlve Emili ja Ronja üle (esimene neist on täiesti kapsaks loetud). Ja et kõik veel veidralt naljakamaks teha, kujunes selle raamatu mainimisest tollesama pühapäevase päeva õhtul pubilaua taga vestlus Teletupsudest. Nojah.

Aga äkki nendesamuste veidrate tulnukate pärast külastavadki mind igal öösel aina hirmsamaks muutuvad unenäod. Aitäh, alateadvus, aga ma saaks ka ilma nendeta väga kenasti hakkama.

Sunday, March 7, 2010

The new pretty is not for nice girls - Times Online

The new pretty is not for nice girls - Times Online

Am I becoming a girly girl and reading fashion every Sunday now? Ooh boy. Süüdistage päikest, mis läbi akna võimendatuna nagu palav suvi tundub.

Sunday times


When our restaurant critic invented ‘The Blonde’, he did it because blonde girls wear high heels, have dirty laughs, swear and joke
Blonde isn’t a hair colour, it’s a social, cultural, psychological and aesthetic choice.

"Why Gentlemen Prefer Blondes" - AA Gill, The Sunday Times, 7.03.2010


Pühapäeval ennelõunal on mõnus ajaleht (isegi virtuaalversioonis) ette võtta ja selliseid terakesi sealt välja noppida. Life & Style lehelt oli see artikkel väga muhe lugemine - kuidas tolle restoranikriitiku kaaslaseks polnud mitte "partner", mõni veider keskaeline seelikkostüümis naine äärelinnast, vaid igaühe oma ettekujutusest välja astuv "blond".
Vot siis. Pluss, autor annab väga hea vastuse sellele, miks on olemas blondinaljad, aga mitte brünetinaljad. :)