Dirty windows and sunlight

Eelmise laupäeva linnatiiru tegin sellises riietuses (pluss sõrmedeta kindad), sest väljas oli päike ja hästi soe - oktoobri kohta. Õhtul piisas ka vaid kleidist ja jakist väljaminekuks ja isegi kell pool kolm öösel koju tulles polnud külm. Mmmõnus!

Järgmisel päeval oli natuke tegus, lõpetasin triikimise ja koristamise, natuke laisk ja siis marssisin kümne minuti kaugusel olevasse klubisse. Kell polnud veel viiski, aga soundcheckid olid tehtud, klubi avamiseks valmis. Tore kohake, kõik kohad suuri postreid ja lippe, fotosid ja CD toorikuid täis (nt nagu naiste tualeti pool seina). Viis pluss stiilile. Aga ajakava nähes polnud küll väga tahtmist järgmised viis ja pool tundi seal veeta, kuniks BB lavale läheb. Neli meist tahtsid süüa ka ja pärast n-ö ametlikku tutvustamist seekordsele trummarile ("I'm Paul, very nice...now get in the van!"), hüppasime ta valgesse minibussi ja parkisime poole minuti kaugusele meie maja peauksest - meie chippie oli ainus koht, kuhu ma oskasin neid sööma viia. Mina sain oma pizza, nemad oma kanad ja kõik hea mitu kõhutäit naerda.

Kilplane nagu ma olen, sõitsin nendega tagasi klubisse, ja alles siis tuli pähe tagasi koju minna paariks tunniks. Haarasime poolelt teelt paar Guinnessit kaasa ja minek.
Õhtu klubis oli lõbus. Kohal oli päris mitu tuttavat nägu ja kolmekesi ronisime - nagu truud fänniplikad ikka - otse lava ette. Polegi ammu ninapidi monitorides enam olnud. Aga mul oli vabandus - mul oli Vana. Õhtu lõppes kesköö paiku, asjad said pakitud tund hiljem ja kuigi mul oli vaid kümme minutit koju jalutada, aga ma lõdisesin külmas öös piisavalt ja nad ei tahtnud mul väga lasta üksi jalutada selles kandis (kuigi inimesi ümbruses oli null), viidi mind autoga kenasti koju ka. Esmaspäeva hommik polnud pärast kolme ja poolt tundi uneaega enam nii kena, aga plusspunkt mulle, et siiski tund tavalisest varem tööle jõudsin nagu vaja.

Pärast reedest väljasolemist, ei teinud ma terve eilse päeva mitte midagi. No peaaegu. Ajutööd leidus, aga välja ma end ei vedanud. Sadas ka. Ja õhtuks kogunes kogu see energia sinnamaani, et ma enam ei suutnud toas püsida. Tahtsin välja, aga just siis polnud kedagi kuskilt võtta, kellega kuhugi minna. Selle asemel oli paar toredat veebivestlust, palju head muusikat ja film.

Hommikul ootas vara-vara F1, mis lõppes...noh, mitte just kõige meeldivamalt minu maitsele.

Peaks vist välja minema. Null pilve ja palju päikest. :)

Sügis

Eile lõhnas väljas nagu sügis, niimoodi soojalt ja maas vedelevate puulehtede järele. Täna keerles kaela ümber sügiseselt jahe tuul, mitte enam soe ja paitav, vaid veidi karge juba. Aga päike pasitis siiski ja muutis kõik paar tundi enne loojangut kuldseks ja kollaseks ja rõõmsalt sügiseseks.

Veidi varem sain tööl lõpuks oma õige nimemärgi rinda. Siiani oli see mustale märgile kuldega kirjutatud, mis aeg-ajalt ikka maha kulus ja mida uuesti ja uuesti üle kirjutama pidi. Aga täna oli nimetseremoonia aeg - just midagi sellist, mida meie kergelt pöörane seltskond teeks. Väike aplaus ja rõõmuhõisked. Ja siis sebisin (õigemini lonkasin, sest parem jalg teeb väga palju valu, ei teagi miks, aga teeb ja lonkan ringi nagu haavatud jänes) edasi ja uuesti tööd tegema. Võikud ühe ja teise ja kolmanda koha lõunabuffeeks ootasid tegemist.

Reedese tööpäeva lõpuks olin ma sigaväsinud ja tahtsin ainult koju minna, et terve nädalavahetus vedeleda ja süüa ja filme vaadata. Aga millalgi keset nõudepesemist (oli minu kord tol nädalal) tuli äkkmõte üks kiire sõnum saata ja paar sõnumit hiljem olin teel koju, dušši alla ja bussi peale. Oma toa asemel vedelesin natuke Oldbury's, sõin Dudley's õhtust, pärast mida läksime Foundry'sse. Vana hää pubi, polnudki liiga kaua sinna enam sattunud. Keset head muusikat, õlleklaas käes ja paar head tuttavat nägu ümberringi, otsustati mu nädalavahetuse saatus. Ma võisin ainult pealt kuulata. Laupäeval võetakse mind Westonisse keikkale kaasa. Punkt. Aitäh, Dave, mul polnud plaaniski üldse mitte puhata sel nädalavahetusel.

Pikaksveninud ööle järgnes mõnusalt pikk uni, paar tundi autosõitu (taaskord peatusega Starbucksis maantee ääres) ja jälle uus linn. Mereäärne kohake eriti toreda sisustusega klubikesega - lillad seinad must-valgete detailidega jne. Aga kuna autosõidu ajal suutis mu kõht korralikult keerama hakata ja üldse oli kergelt halb olla, lesisin pärast kastide vedamist diivanil, Dave'i laenatud (ülilaheda disainiga ja hästi sooja) pusa sisse peitunult. Härra, kes söögi majja tõi, oli mu õhtu kangelane, sest meie chilli oli "vegetabletarian" (BB terminoloogia). Väike jalutuskäik, chippie (Nico jaoks), pood ja väike unepaus autos.



Keikka ise oli tore nagu ikka, välja arvatud soojendusbändi noor ja kergelt üleolev laulja, kes käitus, noh, ütleme nii, et lollilt siis. Nii ei teha bändile, kes on õhtu peaesineja, eriti kui ise oled esimene soojendusbänd, kellel on majas umbes neli fänni. Kasva veidi.

Kiirtee viis meid kõigepealt Bristolisse, kuhu paar endi autost maha jätsime - mõlemat ootas järgmisel päeval ees lend, üles Iirimaale, teisel Itaaliasse -, ja siis edasi kodu poole. Maandusime millalgi poole kuue paiku ja hoolimata kahest energiajoogist, mille endale (üsna suure vastumeelsusega) sisse kallasin, et mitte keset keikkat magama jääda, magasin pea terve tee. Ja siis magasin edasi kuni peaaegu lõunani. Paar filmi ja Simpsonid ja roheline tee ja lõunasöök. Laisk pühapäev, aga ikka veel mitte kodus. Oma tuba nägin taas pühapäeva õhtul. Niipalju siis nädalavahetusest kodus, keikkateta.

Ega seekord ka vaikselt olla saa. Võib-olla järgmine nädalavahetus...? Võib-olla mitte. Kes teab. Aga ei kaeble, ülitore oli. Isegi kui pidin kolm päeva samade riietega ringi lippama. Dušš oli mu parim sõber. :D

On wheels

Eelmisel laupäeval (kui, muuseas, möödus täpselt üks aasta päevast, mil siin bussijaamast hostelisse kõmpisin ja nullist alustasin) ei teinud peale linnatiiru ja interneti kingamaratoni eriti midagi. Puhkasin hilisest reede õhtust, mil paari töökaaslasega pubi-klubi tiiru tegime, ja ootasin sõnumit, mis lõpuks teatas, et ma pühapäeval Wakefieldi kaasa sõita saan.

Pühapäeval oli paar tundi autosõitu vahepeatusega Starbucksis (=chai latte=mina õnnelik) ja kastide tassimisega seekord klubisse nimega The Snooty Fox. Tundus too pisike ja õnnetu väljast ja tagantpoolt, aga kui sisse astudes kõlaritest Disturbed tervituseks karjub, siis ei saa miskit väga viltu olla. Pealegi oli klubi lagi T-särke täis ja seitel rippus paar kitarri. Riietusruumi polnud, seega süüa-juua ka mitte, aga õnneks oli üle tee kaks chippie't.

Tolle kena pühapäevase õhtu täitsid seega BB laval ja neiu Millie sünnipäeva tähistamine lava ees ja baarileti ääres (tal kaugelt rohkem kui mul). Pärast sai 20 minutit pitsat oodates jalgu kõlgutada, uuesti kaste tassida, neiu Millie kuidagi taksosse saada ja ise autosse vajudes kodu poole teele asuda. Kellaaegadest ei tea suurt midagi, aga pissipaus bensujaamas oli üliõigesti ajastatud. :D Jäin vist millalgi 4 ja 5 vahel hommikul magama. Olin suutnud esmaspäeva vabaks võtta ja nii ei teinud ka esmaspäeval peale mõne filmi ja sarja ("Antichrist", "Scrubs", "Simpsonid" ja miski põnev dok müütidest) vaatamise suurt midagi. Söök toodi ka sülle kätte. Mmmmõnus!

Pärast nelja täiesti tavalist päeva tööl jätsin tööriided nagisse rippuma, haarasin suure õlakoti ja marssisime kahe Danieli ja Kelly'ga bussijaama. Blackpool ootas....uuesti! Meile jäi kuutagusest külastusest väheseks, noh. Buss jäi üle tunni hiljaks ja oma pisikesse hotelli peretuppa jõudsime millalgi pärast kümmet õhtul, kui enamik väljasolevaid inimesi juba palju rõõmsamad ja vähem stabiilsed olid. Ise jõudsime keskööl välja ja pärast üht pubi ja kaht klubi millalgi viie paiku hotellituppa tagasi. Sinna vahele mahtus tantsu ja naeru ja saksakeelset vestlust võhivõõraga ja hulk fotosid Dani telefonis jne jne jne.

Laupäeval lahkusime hotellist tund aega pärast check-outi ja ees ootav päev vajas hilise õhtuni sisustamist. Ühele Danile tegi keegi tundmatu lind äkkrünnaku ja tekitas ta teksade säärele eriti jõleda ja suure pruuni laigu, tegime oma hullust nelikust toreda must-valge foto, käisime vaaterattal, sõime friikartuleid, seisime jalad pubis valuseks, meeletu uni oli, leidsime üles kino ja vaatasime filmi "Buried" (mina jään endiselt oma arvamuse juurde, et tegu on hea filmiga, mis siis, et mõni meessoost noor tola suutis idioot olla ja poole filmi ajal ainult poriseda ja toriseda), istusime taas hotellis ja käisime vist omanikule endiselt närvidele, sõime pubis õhtust (mulle jäätis, aitäh) ja külmetasime bussijaamas, oodates, mil juht ukse lahti suvatseb teha (miski probleem kellegi blondi neiu ja politseiga).

Ja kõige lõpuks, kui ma veidi pärast kolme öösel koduuksest sisse vajusin, püüdes eriti vaikselt kõike teha, tatsas minu toast meie külaline - Michael jälle - välja ja kolis oma voodipesu ja iseenda elutoa diivanile. Madrats katki ja July oli suutnud unustada, et ma kesk ööd saabun. Kolme karu tunne oli - kes mu voodis magand on?? Ja pühapäev? Jõudsin niikaugele kui poodi ja tagasi, et veidi süüa ja terve päev sarju-filme vaadata. Meeldiv ja vajalik.

...nüüd sulan ma oma GÜ sooja šokolaadisuflee sisse ära.