Thursday, December 16, 2010

Catching up

27. november ootas mind õhtul Fury UK keikka ees ja poisse oli taas nii tore näha. Väljas oli külm, aga uksel sain kohe esimese suure kalli ja tere Chrisilt. Kohal oli nii mõnigi tuttav nägu, kellele tere öelda ja lehvitada ja paar sõna rääkida. Ja Fury tundub iga korraga aina paremaks muutuvat. Sain Chrisi ja Luke'iga pärast vaid paar sõna vahetada, enne kui viimasele bussile tagasi linna kiirustasin. Asjata - buss jäi hiljaks ja ma lõpetasin väljas külmas oodates. Grr.

Nädalavahetus hiljem külmetasin B'hami lennujaamas kell 10 õhtul, kui pärast poolikut tööpäeva ja töökaaslastega paari tundi pubis, Nico ja Jane'i Belfasti lendu ootasin, ja kedagi autoga Oldbury'st. Lennuk jäi hiljaks, aga jõudis ikkagi varem kohale kui Eline ja Dave autoga. Mind soojendati kuuma šokolaadiga üles ja anti kella 2 paiku öösel maisihelbeid ka süüa, sest kõht korises totralt.
Hommikul ootas ees teekond Prestatyni (Walesis) Hard Rock Helli - kolmepäevase festivali viimasele päevale, mil trampisid teiste seas lavalaudu ka Helloween, Saxon, L.A Guns ja Blaze. Meile tehti kiire tuur, riputati passid kaela ja siis kupatati Lynne ja mind välja autosse särke ja pusasid ja muud merchi lugema. Külm oli ja vihma tibutas ja me olime näljas. Pugisime kõhud täis, ümbritsetuna igasugu rahvast - bändidest ja mitte, ja mul polnud aimugi, kes on kes. Tol õhtul sai palju nalja, palju õllesid ja palju head muusikat. Helloween!!! Jooksime Lynne'ga ringi ja, haarates, Phili kaasa, pugesime salabaari. Blaze kui headliner sai lavale alles 1 paiku öösel. Pikk öö oli. Kuigi ärkasime alles 11.30 paiku, ärkasin päris üles, kui teepealsest Starbucksist oma chai latte ja puuviljasalati sain. Pole vist mõtet mainida, et esmaspäev oli väga unine.

Teisipäev oli sama unine ja raske, aga õhtul ootas midagi nii head ees, et uni ja muu väsimus ununes sekundipealt. Rockstar Energy Drink Taste Of Chaos Tour oli tagasi linnas (eelmisel aastal In Flamesiga) ja seekord ei saanud paremat koosseisu tahta - Halestorm, Buckcherry, Papa Roach ja Disturbed. Algas hästi ja aina paremaks läks. Halestorm tegi mõnusa alguse, Buckcherry oli lõbus ja krutslik ja energiline, Papa Roach hää punk-rock vanade heade lugudega ("Geting Away With Murder", "Last Resort", "Scars") ja Disturbed...oehh. DISTURBED!!! Vihane ja agressiivne, mosh-pitide ja õhku taguvate rusikatega. Täpselt see, mida mul vaja oli. Seisin ühe piti ääres, sest vaade sealt oli palju parem kui inimeste vahele pressituna, hüplesin ja tantsisin ja püüdsin seisma jääda ja sain käsivarrele kellegi küünarnukist sinika. Need mõned tunnid lõid mu tuju nullist lakke. Minu stressileevendus ja hea koht. No kurat, noh, vabandust, aga oli neetult hea õhtu!

Järgmisel päeval olin muidugi väsinud ja sinikas laiutas ka käel (siiani seal, muuseas). Reedeks aga olin taas kannatamatu ja käisin naeratusega ringi, sest tol õhtul viis rong mu Londonisse, kust kahe metroo ja bussiga edasi Gatwicki reisisin. Hommikul lennutas EasyJet mu Baselisse, kus ma mõned tunnid ringi jalutasin, taasavastades nende jõuluturgu, ostes šokolaadi, jalutades teiselepoole linna, klõpsides pilte ja juues hõõgveini. Edasi sõitsin Prattelnisse, kus pärast lühikest ajaviitmist Z7 poole kõmpisin. Tuttav koht, vanad head tuttavad näod, tuttav hotell ja hea söök. Laval Fury UK ja Blaze ja kuigi tahtsin vahepeal suitsu pärast silmad peast kraapida (seal võib nimelt siseruumides suitsu teha), läks kõik suurepäraselt. Õhtu lõppes mõnusalt juttu puhudes, jalgu puhates ja võileibu tehes. Kohalik rukkileib oli liiga hea, et seda kell pool kaks öösel mitte süüa! Mulle jätkus und kella kaheksani hommikul, bänd sai seda vaid paar tundi nautida, sest hotelli jõudsime 2 paiku ja Berliini poole pidid nad kolm tundi hiljem startima.
Mind ootasid rong ja buss lennujaama, lennuk, kus enne õhkutõusmist magama jäin, rong ja metroo Londonisse ja lõppeks veel üks rong tagasi B'hami. Nii mõnus nädalavahetus oli taas. Tahan veel!
Seega esmaspäeval ja ka teisipäeval kõndisin rõõmsalt tööl ringi, uue positiivse energialaenguga, aga tsipa enne tööpäeva lõppu teisipäeval kadus maapind jalge alt. Sõna otseses mõttes. Köögi põrand oli vee all ja paar sammu enne kraani kadus põrand jalge alt ja kohtus mu alaseljaga. Nii palju, et mind pidi keegi taas jalgele aitama. Istusin paar minutit, kogusin end, aga valu läks aina hullemaks. Kojuminek võttis pea kaks korda kauem aega kui muidu. Polnud hea ei seistes, istudes ega lamades. Eile hommikul oli veidi parem, aga mitte oluliselt, ja valuvaigistid ei aidanud, vaid tegin enesetunde veidi kehvemaks isegi. Täna sama lugu kuni sain töölt tund varem minema ja läksin otsejoones NHS-i. Õde seal pakkus välja valuvaigistid kui ainsa meetodi, millega valu eemal hoida, muud n-ö ravimit pole. Rääkisin talle siis, mis need minuga teevad ja sellepeale sain vastuseks, et mul võib valuvaigistite vastu allergia olla. Pff. Suurepärane. Lonkan siis ringi, krigistan hambaid ja kannatan ära? Vist jah. Ja pealegi - eile polnud SB-s chai'd ka, otsa oli saanud. No mis?!? Aga see laupäev tõotab taas tore tulla - kui seljavalu vaid ära kaoks.

Wednesday, November 24, 2010

Off and off again

Ja taaskord - hõissa pulmad! Willsi ja Kate'i pulmapäev, 29. aprill, otsustati mittesiniverelistele pidupäevaks teha ja töölt vabaks anda. Veel üks bank holiday. Ja see tähendab kahte kolmepäevast töönädalat ja kaht eriti mõnusat, pikka nädalavahetust.

Saksamaalt saabus (Pärnu kaudu) eriti tore pakk täis šokolaadi ja muud nämmat. :)
Viimaseks täiesti suvaliseks infojupiks: meil on nüüd ka siin täitsa talviselt külmad tuuleiilid mööda maad ringi roomamas. Põhjas, Šotimaal, olla lumi maas, meile lubatakse varsti-varsti. (Veider tahtmine on mägedesse minna ja õppida lumelauatama. Hmm.)

Saturday, November 20, 2010

Iron Maiden



Nii sobivalt hakkas Maniast "Aces High" mängima, kui juuli lõpuks Iron Maideni piletit endale broneerisin. WOOOOOHOOOOOO!!!

Thursday, November 18, 2010

Holidays


Lennud broneeritud. Saabun jõuluvanaga jõululaupäeval ja lahkun päev enne uut aastat.

Wednesday, November 17, 2010

After dark

Pole juba õige ammu siia kirjutama sattunud. Põhjust nagu oleks olnud, aga pole jõudnud vist.

Kui pea kaks nädalat ajas tagasi rännata, leiab mind töölt selle kerge veidra ootusärevusega, mis kõhus ringi keerleb, ja pärast tööd otse koju kihutamas. Järgmise päeva tööriided kotti, seelik selga, tanksaapad jalga ja minek! Marssisin ja sahisesin läbi tänaval vedelevate sügislehtede bussipeatuse poole, et järgmised viiskümmend minutit peaasjalikult kesklinna ummikutes istuda ja uimaselt ringi vahtida. Seltsiks oli pakk kummikomme - ainus söök pärast töölõunat millalgi kella 10 ja 11 vahel hommikul.

Oldbury's püüdsin nii kiiresti kui võimalik tollest künkast üles marssida, vastutuult, ja üles jõudes püüdsin kõigest väest mitte köhida. Hinga siis veel läbi suu, eks, rumal laps. Dave õnneks pakkus klaasitäie mahla ja natuke aega hinge tõmmata, kuni ta meie piletid välja printis. Ja uuesti marss mäest alla.

Vana hää Civic lubas isegi mu Vana sisse (pärast seda, kui turvanaine pool minutit teda igast otsast uurinud oli ja kindlaks teinud, et objektiiv ei tule otsast ära). Awake By Design, keda (seekord täiesti juhuslikult) teist korda nägime, oli siis juba laval. Prooviesinemine nr 2, kas nad sobivad BB-s soojendama JB's või mitte. Minu poolt pöial püsti (põhjuste peale D. ainult naeris ja kiusas mind terve ülejäänud õhtu). Rootsi Pain of Salvation oli huvitav. Progressiivne ja kriitiline.

...Ja siis läksid minu häälepealad valla. Kuidagimoodi õlletopsi (sest ma olin otsustanud tol õhtul sünnipäeva tähistama hakata ja D. otsustas seepeale neile topse juurde tuua) ja kotti ja Vana tasakaalustades, sain kõigega hakkama. Ja oh, mida setlisti - "Bittersweet", millele pool saali kaasa laulis, kellegi toreda härrasmehe vokaaliga "I'm Not Jesus", "End Of Me" ja "Bring Them To Light", paar vana head Metallica lugu, sekka nende endi uut ja vanemat kraami, päris lõppeks Griegi alati toda lõug-pärani-silmad-punnis effekti tekitav "Hall of the Mountain King". Mmmm! Apocalyptica ON ja lemmik live-bände. Ja, ohoi, seekord mängis isegi trummar herra Siren tšellot (vist, aga ei luba et, "Beautifuli" ajal).




Sünnipäevaeelsel õhtul läksime suurema osaga tööseltskonnast otse töölt pubisse ja see pole kunagi parim idee. Aga sellegipoolest oli väga, väga vahva. Saime endale isegi jõulupeo laua kohta uurida ja juhatajat hoiatada, et me tuleme. (Me oleme niikuinii peaaegu igal reedel või laupäeval seal.) Ja kuna õhtu algas kell neli pärastlõunal, oli igati hea mõte pärast kümmet koju vaaruda. Magama sain ikka poole kahe kandis. Nojah.

Hommikul ärkasin veidralt vara ja lesisin oma toas, oodates, kuni korterikaaslased ja nende külalised sebimistega valmis olid ja hommikust sõid. Hiilisin korraks toast välja, aga nad püüdsid mu poole tee pealt kinni, soovisid kõik õnne ja pärisid plaanide kohta. Tol hetkel oli neid veel null. Kuna ilm oli, ütleme ausalt, täiuslik - sinine taevas ja ainult päike -, tegin pisikese linnatiiru, mille lõpetas suur ja hea chai latte. Mmmmm....

Kodus polnud palju aega enne kui Kelly teatas, et ta on 15 minuti pärast all ukse taga. Tõmbasin õhtuks kleidi selga, tõmbasin kingad jalga ja jalutasime linna (kus peaaegu vältisime jõuluparaadi). Kelly juures lükkasime juustupitsa ahju (mis suurepärane sünnipäevagurmee!) ja jätsime Dani ainult natukeseks linna meid ootama. Khm. Totu noormees, kui arvas, et me vara sinna jõuame. Pärast lühipeatust eelmise õhtu pubis, viisin nad Scruffy'sse. Rock ja metal pole kohe üldse nende teetass, seega kaks korrusetäit pikajuukselisi nahkjakkides härrasid polnud just nende tüüpiline seltskond. Mina olin omas õnnemullis muidugi. Sain Larry'ga enne keikkat paar sõna räägitud, nii nii tore oli teda jälle näha (nüüd kus teda enam BB-ga ei näe).


Paar lugu pärast keikka algust peaaegu käskisin Kelly'l ja Danil ära minna ja mind kuskil mujal oodata. Jube halb on piinelda tundide kaupa kohas, mis ei meeldi, tean omast käest väga hästi. Ja kuna paar tuttavat nägu oli publiku seas olemas, polnud hullu. Pärast rääkisin veel tsipa Annaga, keda ka enam BB-ga ei näe, et keikka oli tohutult palju parem kui veebruaris JB's (mis mulle tookord üldse mingit muljet ei jätnud).

Jalutasin tagasi pubisse oma kahe kaaslase juurde, kes mõnusasti õlleklaaside taga istusid, aga kuna too pubi uksed keskööl kinni pani, jalutasime järgmisse kohta. Ja selle jalutuskäigu alguses hoidsin telefoni totaka irvega kõrva ääres, sest D. helistas teiseltpoolt Atlandi ookeani, et head sünnipäeva soovida. Hiiii :)

Lõpetasime õhtu Actressis, kus oli - nagu ikka - mõnus rahvas, hea muusika ja seekord isegi toitsime end soojade wrappidega. Nämma. Jõudsin kahe eriti valusa varbaga kell pool kolm öösel koju - olin oma kontsadel head kümme ja pool tundi püsti seisnud siiski.

Päev vs õhtu

Pühapäeval sõin lõpuks oma juustukooki, mille oli varem valmis teinud ja mida teised juba üle poole ära söönud olid (minu loal ja käsul), vaatasin viimast F1 etappi, mis minu jaoks veidi kurvalt lõppes, sest hoidsin siiski Webberile mõlemat pöialt, ja ei teinud suurt midagi muud.

Jõuluaja lennud ja plaanid....ohsapoiss.

Ja - hõissa kuninglikud pulmad järgmisel aastal!!!

Sunday, October 24, 2010

Dirty windows and sunlight

Eelmise laupäeva linnatiiru tegin sellises riietuses (pluss sõrmedeta kindad), sest väljas oli päike ja hästi soe - oktoobri kohta. Õhtul piisas ka vaid kleidist ja jakist väljaminekuks ja isegi kell pool kolm öösel koju tulles polnud külm. Mmmõnus!


Järgmisel päeval oli natuke tegus, lõpetasin triikimise ja koristamise, natuke laisk ja siis marssisin kümne minuti kaugusel olevasse klubisse. Kell polnud veel viiski, aga soundcheckid olid tehtud, klubi avamiseks valmis. Tore kohake, kõik kohad suuri postreid ja lippe, fotosid ja CD toorikuid täis (nt nagu naiste tualeti pool seina). Viis pluss stiilile. Aga ajakava nähes polnud küll väga tahtmist järgmised viis ja pool tundi seal veeta, kuniks BB lavale läheb. Neli meist tahtsid süüa ka ja pärast n-ö ametlikku tutvustamist seekordsele trummarile ("I'm Paul, very nice...now get in the van!"), hüppasime ta valgesse minibussi ja parkisime poole minuti kaugusele meie maja peauksest - meie chippie oli ainus koht, kuhu ma oskasin neid sööma viia. Mina sain oma pizza, nemad oma kanad ja kõik hea mitu kõhutäit naerda.

Kilplane nagu ma olen, sõitsin nendega tagasi klubisse, ja alles siis tuli pähe tagasi koju minna paariks tunniks. Haarasime poolelt teelt paar Guinnessit kaasa ja minek.
Õhtu klubis oli lõbus. Kohal oli päris mitu tuttavat nägu ja kolmekesi ronisime - nagu truud fänniplikad ikka - otse lava ette. Polegi ammu ninapidi monitorides enam olnud. Aga mul oli vabandus - mul oli Vana. Õhtu lõppes kesköö paiku, asjad said pakitud tund hiljem ja kuigi mul oli vaid kümme minutit koju jalutada, aga ma lõdisesin külmas öös piisavalt ja nad ei tahtnud mul väga lasta üksi jalutada selles kandis (kuigi inimesi ümbruses oli null), viidi mind autoga kenasti koju ka. Esmaspäeva hommik polnud pärast kolme ja poolt tundi uneaega enam nii kena, aga plusspunkt mulle, et siiski tund tavalisest varem tööle jõudsin nagu vaja.

Pärast reedest väljasolemist, ei teinud ma terve eilse päeva mitte midagi. No peaaegu. Ajutööd leidus, aga välja ma end ei vedanud. Sadas ka. Ja õhtuks kogunes kogu see energia sinnamaani, et ma enam ei suutnud toas püsida. Tahtsin välja, aga just siis polnud kedagi kuskilt võtta, kellega kuhugi minna. Selle asemel oli paar toredat veebivestlust, palju head muusikat ja film.

Hommikul ootas vara-vara F1, mis lõppes...noh, mitte just kõige meeldivamalt minu maitsele.

Peaks vist välja minema. Null pilve ja palju päikest. :)






Wednesday, October 13, 2010

Sügis

Eile lõhnas väljas nagu sügis, niimoodi soojalt ja maas vedelevate puulehtede järele. Täna keerles kaela ümber sügiseselt jahe tuul, mitte enam soe ja paitav, vaid veidi karge juba. Aga päike pasitis siiski ja muutis kõik paar tundi enne loojangut kuldseks ja kollaseks ja rõõmsalt sügiseseks.

Veidi varem sain tööl lõpuks oma õige nimemärgi rinda. Siiani oli see mustale märgile kuldega kirjutatud, mis aeg-ajalt ikka maha kulus ja mida uuesti ja uuesti üle kirjutama pidi. Aga täna oli nimetseremoonia aeg - just midagi sellist, mida meie kergelt pöörane seltskond teeks. Väike aplaus ja rõõmuhõisked. Ja siis sebisin (õigemini lonkasin, sest parem jalg teeb väga palju valu, ei teagi miks, aga teeb ja lonkan ringi nagu haavatud jänes) edasi ja uuesti tööd tegema. Võikud ühe ja teise ja kolmanda koha lõunabuffeeks ootasid tegemist.

Reedese tööpäeva lõpuks olin ma sigaväsinud ja tahtsin ainult koju minna, et terve nädalavahetus vedeleda ja süüa ja filme vaadata. Aga millalgi keset nõudepesemist (oli minu kord tol nädalal) tuli äkkmõte üks kiire sõnum saata ja paar sõnumit hiljem olin teel koju, dušši alla ja bussi peale. Oma toa asemel vedelesin natuke Oldbury's, sõin Dudley's õhtust, pärast mida läksime Foundry'sse. Vana hää pubi, polnudki liiga kaua sinna enam sattunud. Keset head muusikat, õlleklaas käes ja paar head tuttavat nägu ümberringi, otsustati mu nädalavahetuse saatus. Ma võisin ainult pealt kuulata. Laupäeval võetakse mind Westonisse keikkale kaasa. Punkt. Aitäh, Dave, mul polnud plaaniski üldse mitte puhata sel nädalavahetusel.

Pikaksveninud ööle järgnes mõnusalt pikk uni, paar tundi autosõitu (taaskord peatusega Starbucksis maantee ääres) ja jälle uus linn. Mereäärne kohake eriti toreda sisustusega klubikesega - lillad seinad must-valgete detailidega jne. Aga kuna autosõidu ajal suutis mu kõht korralikult keerama hakata ja üldse oli kergelt halb olla, lesisin pärast kastide vedamist diivanil, Dave'i laenatud (ülilaheda disainiga ja hästi sooja) pusa sisse peitunult. Härra, kes söögi majja tõi, oli mu õhtu kangelane, sest meie chilli oli "vegetabletarian" (BB terminoloogia). Väike jalutuskäik, chippie (Nico jaoks), pood ja väike unepaus autos.



Keikka ise oli tore nagu ikka, välja arvatud soojendusbändi noor ja kergelt üleolev laulja, kes käitus, noh, ütleme nii, et lollilt siis. Nii ei teha bändile, kes on õhtu peaesineja, eriti kui ise oled esimene soojendusbänd, kellel on majas umbes neli fänni. Kasva veidi.

Kiirtee viis meid kõigepealt Bristolisse, kuhu paar endi autost maha jätsime - mõlemat ootas järgmisel päeval ees lend, üles Iirimaale, teisel Itaaliasse -, ja siis edasi kodu poole. Maandusime millalgi poole kuue paiku ja hoolimata kahest energiajoogist, mille endale (üsna suure vastumeelsusega) sisse kallasin, et mitte keset keikkat magama jääda, magasin pea terve tee. Ja siis magasin edasi kuni peaaegu lõunani. Paar filmi ja Simpsonid ja roheline tee ja lõunasöök. Laisk pühapäev, aga ikka veel mitte kodus. Oma tuba nägin taas pühapäeva õhtul. Niipalju siis nädalavahetusest kodus, keikkateta.

Ega seekord ka vaikselt olla saa. Võib-olla järgmine nädalavahetus...? Võib-olla mitte. Kes teab. Aga ei kaeble, ülitore oli. Isegi kui pidin kolm päeva samade riietega ringi lippama. Dušš oli mu parim sõber. :D