Thursday, March 11, 2010

Nightmare industries


Ma jäin Waterstonesis üsna lolli näoga lasteraamatute eripakkumiste riiulit jõllitama, kui see mulle teepeale ette jäi, too raamat uhkelt keset riiulit säramas. Vahtisin ja mõtlesin omaette, kes ometi tuleb mõttele anda välja lasteraamat aluspükstes maailmapäästvatest tulnukatest. Uhh. Ma olin kohe eriliselt rõõmus oma lapsepõlve Emili ja Ronja üle (esimene neist on täiesti kapsaks loetud). Ja et kõik veel veidralt naljakamaks teha, kujunes selle raamatu mainimisest tollesama pühapäevase päeva õhtul pubilaua taga vestlus Teletupsudest. Nojah.

Aga äkki nendesamuste veidrate tulnukate pärast külastavadki mind igal öösel aina hirmsamaks muutuvad unenäod. Aitäh, alateadvus, aga ma saaks ka ilma nendeta väga kenasti hakkama.

Sunday, March 7, 2010

The new pretty is not for nice girls - Times Online

The new pretty is not for nice girls - Times Online

Am I becoming a girly girl and reading fashion every Sunday now? Ooh boy. Süüdistage päikest, mis läbi akna võimendatuna nagu palav suvi tundub.

Sunday times


When our restaurant critic invented ‘The Blonde’, he did it because blonde girls wear high heels, have dirty laughs, swear and joke
Blonde isn’t a hair colour, it’s a social, cultural, psychological and aesthetic choice.

"Why Gentlemen Prefer Blondes" - AA Gill, The Sunday Times, 7.03.2010


Pühapäeval ennelõunal on mõnus ajaleht (isegi virtuaalversioonis) ette võtta ja selliseid terakesi sealt välja noppida. Life & Style lehelt oli see artikkel väga muhe lugemine - kuidas tolle restoranikriitiku kaaslaseks polnud mitte "partner", mõni veider keskaeline seelikkostüümis naine äärelinnast, vaid igaühe oma ettekujutusest välja astuv "blond".
Vot siis. Pluss, autor annab väga hea vastuse sellele, miks on olemas blondinaljad, aga mitte brünetinaljad. :)

Saturday, March 6, 2010

Time to dare

Avastada ühel mõnusal õhtul üle hoovi korrus allpool selline vaade on päris meeldiv, peab tõdema. Kunagi kuulsin isegi kedagi seda armsat pilli mängimas, vähemalt ma arvan, et oli toosama. Ja siis kuulda ja kuulata hommikul, kuidas keegi peakohal bassi mängib. Kuskohas need härrad varem olnud on, ah?! Ja kes nad sellised üldse on, on veel parem küsimus.

Las need härrad hetkel olla. Eelmisel pühapäeval, päris pikaks veninud õhtut külaliste seltsis (hästi palju poola keelt, aga õnneks üks mitte küll puhastverd inglane, kuid ilusasti seda keelt kõnelev), vedasin...hm, ei, see pole õige sõna. Tõttasin hoogsal sammul...kurat, ei, see kõlab nagu "Kevade" või miskit taolist. Igatahes läksin nii kiiresti kui ma seda saabastes ja tomatiks muutumata suudan, Stephen Kingi romaan ja Vana kenasti kotti pakitud, rongijaama, et seal kolm minutit enne väljumist rongiistmesse langeda, sügavalt hinge tõmmata ja omaette naeratada. Glasgow, I'm on me way. Vahepeatus Prestonis, umbes täpselt 56 minutit või nii naeruväärselt kalli veepudeliga ja siis läks sõit edasi Glaaasgooooosse...mitte enam nii mugavalt. Rong oli usteni rahvast täis ja kahe vaguni vaheliste uste vahel veetsin minagi mõnusad tund ja kümme minutit viie kaaskannatajaga. Toosama veepudel päästis mu elu. Ja pleier, otseloomulikult.

Glasgow'sse jõudsin kell kuus õhtul, olles teise poole tollest rongisõidust isegi istudes ja magades veetnud, The Cathouse jäi nägemata, sest ma jalutasin otseteed viis minutit eemal olevasse klubisse, kus tõrges tädi mind sisse ei tahtnud lasta. No kuule, kümme minutit?! Pff. D. viis mu siis ümber nurga tagauksest sisse ja ma võtsin nõuks toda tädi terve õhtu vältida. No nii igaks juhuks.

Armsad naerusuised tervitused, mugav tugitool ja käed tööd täis, sest herr B. lasi mul kuus koopiat õhtusest playlistist kirjutada. "The Clansman"!!! Ok, rahu...ainult rahu. Whipiduuu! Khm. Lavale astus esimesena ootamatu kohalik soojendusbänd, kelle kaks üpris värisevate häälte ja kätega poissliiget pärast alla tulid ja B.-d näha soovisid. Küsisid, kas "The Clansman" ka esitusele tuleb. Vahetasime D.-ga kiire pilgu ja kehitasime õlgu. Vot ei tea. Eks kuuleb, näeb. Turbyne'i ehk õige soojendaja ajal toimus allkorrusel pidu. Või, noh, õigemini kaks härrat magasid, üks istus niisama ja kaks ülejäänud olid kuskil üleval bändi vaatamas. Sama siin. Ja hoplaa, päris hää oli. Hea karjuv vokaal ja üks instrumentaallugu. Täitsa hea meel oli, et neid veel näha saab.

BB oli muidugi hoopis teine tera. Kogunenud hulk šotlasi viibutasid rusikaid ja laulsid täiel rinnal kaasa, mida lugu edasi. No ja kui aeg jõudis kahe Maidenini, eriti "The Clansmanini", siis võite ise arvata, mis juhtus. Kogu entusiasm ja õhku visatud käed ja rahvapoolne vokaal kahekordistus. See lugu seal maal. Oiiiii, need olid minutid, mida mitte poleks tahtnud maha magada.

Aga et tegu oli pühapäevase ja vanusepiiranguta üritusega, lõppes kogu asi varem kui mõni keikka üldse alata jõuab. Minupoolne panus (sest "you're a part of the community now, Ev," ütles B.) oli kogu bäkkari toiduvarude kokku ja bussi pakkimine. :D Veidi aeg edasi ja mind ootas liiga õhukese padja, ent see-eest sooja tekiga Travelodge'i voodi, hea pikk uni (väljumine oli kell 12 järgmisel päeval) ja hommikul soe dušš!!! Soe vesi! Ma pidin pool riiki läbi sõitma, eks, et sooja vett saada. Ei kurda samas.

Esmaspäev veeres ratastel Newcastle'isse, kus aitasin Annal särke lahti pakkida ja sorteerida, kiire söök ja...ootamine. Ja veel ootamist. Ja siis veel ja veel ja...no pagana päralt, kuskohas on helimees?! Selle asemel, et end kella kuueks kohale vedada, ilmus too kangelane tsipa enne seitset (uste avamisajaks oli algselt just 19.00). Vähe prooviaega, aga see-eest suurepärane muusika kõlaritest. Bäkkar oli seekord, oh üllatust, köögis. :D

Turbyne oli taaskord hea, ent mitte just kõige huvitavam kohalolijatele, mulle tundus. Umbes kolmandiku BB setist olid onud saalis ikka veel üsna tuimad ja tagasihoidlikud. Esmaspäeva õhtu, saan aru, aga siiski. Maideni lugudeks oli vähemalt poolel publikust õige ind ja hoog sees, "The Clansman" sai ka siin erilise poolehoiu ja sealt kuni lõpuni läks juba päris hoogsalt. Oh, nii hea oli!

Särgid üle loetud, asjad kokku pakitud, joogid bussi veetud ja minek. Ei mingit hotelli seekord, vaid neli tundi sõitu tagasi koju, kus kaks härrast veel edasi sõitma pidid. Sõit järjes külmemaks muutuvas bussis möödus peamiselt magades, mis siis, et "300" DVD-mängijasse lükati. "Pole tüdrukute film," ütles D. Nojah, ilmselgelt mitte. Uni oli. Seega magasin, nina külm nagu kesktalvel väljas bussi oodates.

Majas polnud ka parem, kusjuures, sest küte oli välja lülitatud ja gaasiga oli niisamagi probleem. Hmm. Nii tõmbasin end kell pool viis hommikul teki sisse kerra ja mängisin urus peidus olevat lumejänest. Soojem hakkas igatahes.

Ja sellise toreda minituuri lõpuks, küll mõned head päevad hiljem, näitas BBC4 eile õhtul alustuseks doki "Heavy Metal Britannia" - poolteist tundi briti heavy metali ajalugu (Brum!) -, siis pool tundi parimaid live-palu BBC stuudiost ja lõppeks Iron Maideni keikka-klippe aastast 2008. Oi kui neid härrasid ka kunagi oma silmaga näha saaks...Selline ületamatu rahutus tekkis sees, vaadates-kuulates lugusid nagu "Fear of the Dark" ja "Wasted Years". I want the road!

Blah-di-blah. Pikemalt veel, kui see võimalik on, on miipleissi blogis.

Saturday, February 27, 2010

Ice ice baby


Uus pesumasin sai reedel paika sätitud, kõik töötas ja masin vuras vaikselt köögis. Mmmmõnus. Aga saba lahti, nokk kinni, eks? Nagu ikka. Reede tervitas külma duššiga. Sõna otseses mõttes kohe täiesti jääkülmaga. Soe vesi oli korterist kadunud nagu esmaspäeval maha sadanud millimeeter lund teisipäeva hommikuks. Mida soojema poole kraani keerad, seda külmemaks vesi läks. Ugh. Kui pesumasina puudumine õudus kuubis on, siis sooja vee puudumine on too veel omakorda kuubis korda nelisada. Umbes nii õudne. Aga mis seal's ikka - pea vee alla ja šampoon juustesse, hambad ristis, mõeldes, kuidas see võimalik on, et igas korteris sama asi varem või hiljem juhtub. Urr. Laura ja Nele teavad, millest ja kui jubedast jutt on.

Wednesday, February 24, 2010

Universe in a ball!


Ma tean, et ma olen lootusetult maha jäänud siia üldse millegi kirjutamisega. Hm. Terve kuu või nii tegelikult.

Too nädal, mille lõpus ma hõiskasin, kui tore nädal see oli, oligi üks supersuper nädal.
* 1. veerbuar ehk esmaspäev - õhtul hüples ja kargles süda sees nagu hirmunud varblane, sest...noh, sest Dommin oli laval, noh! Igasugused normaalsed verbaalsed ja muud oskused kaovad hetkeks. Jah. Eeh, myspace'i blogisse suutsin sellest õhtust ka mõned sõnad kirja panna. Ehk siis kui hiiglama vahva Dommin on ja kui veider Dirty Little Rabbits oli ja kui tasemel siiski Lacuna Coil on.
* Paar päeva hiljem kostitasin külalist kaks nädalat enam-vähem tühjana seisnud korteris (tühi siis selles mõttes, et korterikaaslasi polnud)
* Laupäeva õhtul oli JB's ja BB! :D Whupiduuu! "Promise and Terror" oli viimaks väljas, tuur pidi korralikult alustatud saama ja sai ka! Fury UK oli kohal, Sinocence midagi uut avastada ja BB vanas heas hiilguses, aga uute viisidega. Pluss eriti lõbus seltskond pärast keikkat, mis poolenisti koosnes purjus iirlastest (Sinocence), kelle jutust ma heal juhul vaid poolest aru sain. Bless and cheers!

Tol pühapäeval pidin kolmeks ja pooleks tunniks õhtul tööle minema. Kõigi lemmik Hallmark-holiday elik valentinipäev/sõbrapäev oli tulemas ja meil kiirekiirekiire. Too tulev nädal oli üks lõputu sebimine ja ringijooksmine. Pikad tööpäevad, mille tundide arv umbes 8-10 päevas polnudki kõige hullem, aga see, mis nende tundide sisse jäi, oli päris paljunõudev. Nii füüsiliselt kui vaimselt, nii et õhtud olid väsinud, unised ja kodused. Välja arvatud esmaspäev, mil käisime taevani kiidetud "Avatari" 3D vaatamas. Mh, noh, tulnukad, suured robotid ja liigpalju animatsiooni pole kunagi minu lemmikud olnud, seega ei kiida taevani, aga kokkuvõttes oli üsna okei. Sisust pole mõtet väga rääkida - kui aus olla, siis kes sellele ikka tähelepanu pöörab selle filmi juures, eks? Ja neljapäeval kostitasid July ja Daria Hotel du Vin'i saunaga. Mmm...sada kraadi sooja ja kogu väline maailm on samahästi kui olematu. Kirjeldamatult suurepärane! (Eriti kui pole aastaid saunas käinud...pff, häbi peaks olema!)

Too hull punane püha ehk valentinipäev kõigi oma südamete ja šokolaadide ja värkidega möödus - oh, üllatust! - tööl ringi sebides. Päeva lõpus jalutasin muidugi ise ka šokolaadimaasikate vaasiga koju. Nämm-nämm. See jäi õhtut ja külalisi ootama.


Eelmine nädal oli üllatavalt tegus tööl, seega järjekindlalt väsitav. See aga ei takistanud üldse mitte öösiti hilja üleval istumist ja olümpia vaatamist. No kuulge, lumelaua halfpipe'i ma küll maha ei kavatsenud magada ja nii istusingi kella neljani hommikul mõnusasti teki all ja vaatasin 1080-sid, suu ammuli, soovides, et oskaks siis ise ka vähemalt selle lauakese peal püsti seista. Ma olen peaaegu kindel, et ma ei saaks ka sellega hakkama ja kukuks kohe ninali. Ups.

Reedel oli kuidagi kehv päev, tuju oli alla igasuguse nulli ja seda täitsa erinevate tunnete ja mõtete ja murede pärast. Järgmise päeva päikesepaiste aitas tsipa rõõmsakas kõike muuta. Ja tore chat Kristiga ka! :) Õhtu kujunes täiesti ootamatult omamoodi päästemissiooniks. Ah, pagan, ja pesumasin tegi ka oma viimsed tiirud! Põgenesin reaalsuse eest esmaspäeva õhtul Oldbury'sse ja tagasi jõudes ootas õnneks ees hea uudis, et uus masin tuuakse varsti. Pesumasinata elamine on teadupärast õudus kuubis!



...ja universim pallis. Ehk siis võttis küll eriti kaua aega, aga miskit asja vähemalt sai siia jälle kirjutada. Püüan nüüd end parandada ja tsipa kiiremini end - sõrmi siis tegelikult - liigutada. =)


Head iseseisvuspäeva ja toredat pingviiniparaadi! Mh...kartulisalatit tahaks nüüd...

Saturday, February 6, 2010

This week


Mulle niiiiiiii meeldib see nädal!
Dommin (!!!!!!!!!), Lacuna Coil, JD, hea seltskond, neetult head live'd. Me and my glam boots are having a blast!