Brownies, beer and rock'n'roll

Mis sa tühjas korteris ikka muud peale hakkad, kui esmaspäeva õhtul brownieseid küpsetad? Ja siis karbitäiega viis minutit pubini jalutada, et täiesti planeerimata sinna mõneks heaks tunniks seltskonda nautima jääda. Tubli nagu ma olen, saatsin poole seltskonnast (=1) lausa vana armsa bussi nr 126 peale õhtu lõppeks.

Neljapäeval jalutasin tiba kaugemale, tegelikult otse tundmatusse, sest ei teadnud ma veel paar tundi varem, kas üldse keikkale lähen, ega teadnud ka seda, kuhu ma täpselt minema pean. Hmm. Aga hääl teiselpool telefonitoru seletas viimse detailini lahti tee lausa lavani, tegi kindlaks, et ma kohal olen ja uksest sisse astunud. Meeldiv.

Sibasin, tempel käel, läbi kitsa lühikese koridori saali...mis polnud väga saali mõõtu. Täpselt selline koht, kus palju rohkem võiks käia. Väike pubi, mille teises otsas - koridorist läbi siis - on pisike, korraliku lavaga saaliosa ja ainult asjasthuvitunud publik, mille mehisem pool juuste kogupikkuses naispoolega vägagi võrdses seisus oli. Heee. Muidugi. Rootslased olid kohal ju! Tüüpiline muidugi, et Bullet just asju pakkima asus, kui ma kohale jõudsin. Ups. Aga see-eest oli terve Hardcore Superstar ees ootamas.

Seisin tagasihoidlikult Vanaga umbes viiendas reas, kui mu ette liikus kahemeetrine Goljat. Mõnus. Kiikasin siia, kiikasin sinna...natuke nägin ka. Paar hetke hiljem küsis tore hallipäine härra mu kõrvalt, kas ma ei tahaks mitte äkki esimestesse ridadesse liikuda? Raputasin naeratusega pead, ei hakka trügima, aga ta võttis nõuks mu sinna ikkagi ise liigutada. Veel üks tore härra liigutas mu mugavalt teise ritta - vaade oli suurepärane!

Thrash-sleaze nelik ise oli veel suurepärasem muidugi. Ei tea, kust võtab Jocke energia pidevalt ringi hüpelda, aga vahel oleks kangesti sama allikat vaja. Kõrvu paitas ja häälepaelu rakendas terve rida lemmikpärleid, nt "Kick On the Upperclass", "Bag On Your Head", paar esimest rida "Shame'i", lisalugudena - pärast väga üllatavat ja hästi meeldivat "Fear Of the Darki" aaaaaa-osa - "Wild Boys", "Dreamin' In a Casket" ja lõppeks "We Don't Celebrate Sundays".

Punkt kell 11 - nagu ma enne telefoni pobisesin - oli show läbi ja enamjaolt paerättidesse, kettidesse ja tagidesse riietet rahvas hakkas välja liikuma. Ega's muud kui jakk selga ja marss kodupoole. Väljas oli päris tuuline, nii et sõnum soojast toast mõjus päris ebaausana. Täiskuu saatis mu turvaliselt koju.

Reede hommikul ei olnud hääl päris see, mis ta normaalolukorras peaks olema, aga tühja sest. Haa - ja glam-saapad said ka esimese keikka kirja! Üldse, hei, aasta esimene oli! Skål!

It's good to look like an unmade bed

Unmade Beds vs Pristine Pillows - kaks täiesti erinevat tüüpi naist selle artikli järgi. Stella McCartney vs Victoria Beckham. Mina kuulun ilmselgelt siis Stella kategooriasse ehk tegemata voodi tüübi alla. Tekk ja padjad on mul küll alati korras ja mitte ühes suures kuhjas keset voodit, aga muu sobib küll. Näiteks kotid - niiväga kui ma ka ei tahaks, ei suuda ma pea kunagi pisikese kotikesega välja minna. Olgu, vaid paar päeva tagasi jalutasin linnas ja maandusin pubisse oma armsa pisikese kollase kotikesega, milles oligi vaid mu pisike kollane telefon, paar kaarti ja huulepalsam (kõik, mis eluks tegelikult vaja, eks), aga tavaolukorras ei suuda ma mitte ilma suurema kotita ringi jalutada. Too meenutab küll vahel Mary Poppinsit - olen sealt korraga välja tõmmanud ajakirja, särgi, CD või kaks, kaamera ja siis igapäevase tagavara kõike muud. Ja jutt on mu mustast kotist, mis pole ka kõige suurem. Täiesti perfektsete mõõtudega minumeelest. Igatahes tekkis mul huvi oma koti sisu vastu, kui olin artiklis ära toodud nimekirja läbi lugenud, ja tühjendasin selle sisu siis (oma korras) voodile. Nojah...



Muidu tervitas hommik mind nii.



Ainus lumi, mida siin näha, on need lumehelbed mu aknaklaasil. -32.4 vs +6. Ebaaus tundub vist nii susside, leggingsite ja pusaga rõdule jalutada ja seal oma talvetut maailma seirata või tundide kaupa S+N-i ees juttu rääkida ja lõpuks mainida, et tsipa jahe hakkab. Kolmapäeval pidi lund sadama, aga tuli hoopis vihma.

Turn the page/Olen valind tee

Metallica vs Muusik Seif, Muusik Seif mängimas Metallicat. Mängib Manias kodumaise "Olen valind tee" ja ma ümisen eneselegi märkamatult kaasa...inglisekeelsete sõnadega...Metallica lugu. Ahaa. Midagi uut iga päev. :D

Ahaa, saapad on ka uued.

Taste of chaos

Naljakas, kuidas mulle paar miinuskraadi ja kiht lund talvist rõõmu pakuvad (välja arvatud paljud liuväljadeks muutunud kõnniteed) ent kohalikele vaid peavalu ja palju segadust tekitavad.
Mõningaid Times Online'i artikli pärleid hetkelistest oludest:

Mõnel pool Suurbritannias võib elu järgmisel nädalal täitsa seisma jääda, sest kruusa (vms teekatte) varud on lõppemas. Nähtavasti on hetkel viimase 30 aasta kõige külmem talv.
Eurostar on ära jätnud hommikusi ja õhtuseid reisi
Londoni ja Pariisi vahel kanali tunnelis olevate madala temepratuuri tõttu; ära on jäetud üheksa EasyJeti lendu ja üle 50 lennu Londonist ja Dublinist.
Southamptoni ülikool jätab esmaspäeval uksed lukku ja kui koolid pikemalt kinni jäävad, ei saa paljud õpilased oma A-leveleid ja GCSE-sid teha.
Tulloch Bridge'is Invernessshire'is Šotimaal langes temperatuur (NB!) -14,5 kraadini, Manchesteris -7 ja Londonis oli kaks miinuskraadi.
Jõulude-eelsest ajast siiani on külmaohvreid olnud 24.
Artikkel originaalis

Minumeelest on täitsa vahva see pisku talve. Aga vaene saar pole selleks kunagi päriselt valmis. Hmm...ma suutsin ka õige aasta valida, mil siin olla. :D (And no, no, the Evil One did not bring the cold, cold winter with her...did she?)

Let's dance

Raadio on kasulik ja vajalik, eriti Raadio Mania, milleta ma oleks tänase päeva mööda saatnud ainsa aimutagi, et täna tegelikult päris tähtis päev on. Muusikamaailmas. Mõnevõrra.

75 aastat tänasest päevast minevikku vaadates tuli ilmale tulevane kuningas Elvis.

Ja 63 aastat tagasi sündis siinsamas Inglismaa pinnal Ziggy Stardust aka David Robert Jones aka David Bowie. Oh, Ziggy... (jah, ma õhkasin õndsalt hetkeks ja plaanin õhtul õdusalt teetassi ja raamatu juurde vana hääd Ziggy't ja ämblikke Marsilt).

Kui õnnestuks seda härrasmeest ise kunagi oma silmaga näha... Freak out in the moonage daydream!

Love like winter

Pool päeva vahtisin tööl tegevusetult, kuidas laia, paksu lund sadas. Õhtul viisin saapad, pusa, kindad ja Vana jalutama. Lumejäneseks ma, muuseas, ei muutunud, sest antud riietuses ei sulandud ma kuidagi ülejäänud keskkonda. Pigem, nagu Nele selle nii armsalt sõnastas, suur must jänesejunn.

Olin juba peaaegu unustanud, kui mõnus on lumekrudin saabaste all või kui vaikseks kõik muutub, kui valge vaip isegi paari tolli jagu maad katab. Uudistes muidugi kõik nii vaikne ja armas polnud, sest hommikul kõlasid sealt ilusa valge maailma taustaks sõnad nagu "armed forces", "trapped", "schools closing" jne. Voh. Detsimeeter lund ja koolid panevad uksi lukku.

Ilusat talve!

Run, rabbit, run - into the new year

Jänes jooksis uuele aastale vastu künka otsas ja tegelikult üldsegi mitte joostes, vaid, nagu näha, väga mittestabiilselt kaamerat hoides fotot klõpsida püüdes. Ei olnud suurt pidu ega väga suurt kära - välja arvatud kõlarid, millest keskööst alates jube head muusikat kõrvadesse lendas -, oli mõni film ja toredad telefonikõned koju, nimetet hää muusika ja mõnus seltskond.

Uus aasta vaatas roosa ja rõõsa ja jahedana teiselt poolt akent vastu


Üsna kodune tunne tuli peale :D

Teine öö täiskuud, tuli too koos uute numbritega. Kodutänav.

Uuel aastal uued sokid - aitäh emmele! - ja uued kindad S+N-st, hääd ja soojad mõlemad. =)