In the U(n)K(nown)

Reading

2011-06-12T06:37:00.000-07:00

Hetkel kaaslaseks olev raamat:

Kui välja arvata kõik pikad lõigud finants- ja börsimaailmast, mille futuuridest, optsioonidest ja positsioonidest ei tea ma mitte midagi, ja huvipuuduse tõttu ei kipu uurima ka, mõnus lugemine. Kuna ise pole kriitik, siis jätan nende töö neile ja nemad võrdlevad Faulksi romaani Thackeray ja Dickensiga, mis annab piisavalt aimu, ma arvan, millega tegu. Pöial püsti ja edasi lugema, püüan puhkuse ajaks uue raamatu ette võtta.

2011-06-12T06:26:00.000-07:00

Pendulum mängib hetkel raadios. Nädala pärast on nad ka lavalt nähtud. Põnev, põnev. Ma pole siiani päris kindel, kas nad mulle meeldivad või ei hooli ma neist väga. Igatahes nende elektrooniline pool meenutab mulle praegu reede õhtut, mil taas Subway's ringi sebisime ja tantsisime ja juukseid loopisime. (Kelly nimelt tahtis headbangi õppida. Õppida?! Oehjah, neiule isegi ei meeldi muusika, millega see tegevus tavaliselt seostub. Igatahes loopis ta oma head veidi ette-taha ja vahtis, silmad pärani, noormehi, kelle tehnika palju parem oli. :D Endale sain kerge kaelavalu...mmm)

Eilne lühike linnaskäik (sest kõht oli tühi ja toitu oli vaja) muutus pooleldi jumalikuks ja pooleldi põrgulikuks, sest toidufestival on taas linnas, mis tähendab loendamatuid lette kõikvõimalikuga, mis lõhnab ja näeb (kuigi mitte alati) taevalikult. Jaanalinnu-, känguru- ja krokodilliburgerid ei köitnud väga, aga juustuletid, küpsised-koogid, hispaania paella lõhnad seevastu - need I say more?

Täna sajab, sajab, sajab... Suvest pole haisugi. Pff. Mõne päeva pärast olgu olla, mitte siin, tõsi, vaid kodus. :)

Catching up

2011-06-08T11:36:00.000-07:00

Nädal pärast vahupidi oli ees justkui vaiksem nädalavahetus, Barcelona F1 etapiga. Pärast laupäevast kvalifikatsiooni aga tuli tohutu igatsus nimetet linna järele ja nii lõpetasin rõdul mõnusalt maheda muusika ja paari klaasi Hispaania veiniga. Kojujäämisest ei tulnud suurt midagi välja, sest Kelly'l hakkas igav ja leppisime Actressi külastuse kokku. Ei jäänud lühikeseks too öö, sest koju jõudsin, kui päike kõrgel, ehk millalgi pärast kuut hommikul.

Reede pärast seda ei lõppenud ka sugugi varem kui umbes samal ajal laupäeva varahommikul, kui Danny mind lõpuks Subside'i kiiret külastust koju jalutas ja siis ise tagasi linna põrutas. Mina haarasin poest (jah, Tesco oli juba lahti selleks ajaks) kiire võileiva ja pärast poolikut keerasin end teki all kerra, tänades oma tumedaid kardinaid. Eelneval õhtul sai ka Subway'd esimest korda külastatud. Ülihea muusikavalik neljas ruumis, ettearvamatult igasuguse rahvaga ja kodust max kümne minuti kaugusel. Perfecto!

Aga tol laupäeval pidi end kuidagi kiiresti vormi ajama uuesti, et õhtupoolikul töökaaslase venna pulmapittu minna. Kogu suur peoruum oli nii...valge ja punane ja armastust täis ja nunnu, et peaaegu hakkas halb, aga siiski mitte. Armas oli. Meie laudkond oli lõbusas tujus, ja kuidas teisiti, kui lauaalune poiste kaasavõetud õllepurke täis, tühje muidugi.

Reede pärast seda avastasin taas Subway'd ja seekord sai varem koju - pool kuus vajus pea padjale. Ja ka seekord ei saanud kaua und näha ega laiselda, sest ka sel laupäeval oli vaja inimese moodi välja näha õhtupoolikul. Danny eesseisvat sünnipäeva oli vaja tähistada ja seega oli ta perel suur grillipidu organiseeritud. Me pisike seltskond jõudis absurdselt hilja kohale, kui pool rahvast enam-vähem korralikult lõbusas tujus olid. Hullupööra lõbus hakkas siis, kui töökaaslaste lapsed Kelly't ja mind ja poisse hüppama vedasid. Mis ta nimi nüüd on? See...õhku täis pumbatud loss, kus hüpata saab. :D Hahah, päris inetu lugu, et meelde ei tule. Igatahes sai korralik treening ette võetud hüppamise, tagaajamise ja säärasega - sest lapsed ei väsi ju kunagi! Maadlus lastega asendus veidi hiljem täiskasvanutega.

Üsna hilja öösel väljas istudes ja grillides (sest allesjäänud rahval olid kõhud uuesti tühjad) hakkas Lorraine'st päris kahju, sest ma ei tahtnud ette kujutada, kuidas ta kõik tühjad pudelid, topsid, papptaldrikud, toiduriismed, suitsukonid jms järgmisel päeval nii aiast kui majast seest ära suudab koristada.

Pärast toda pulmapidu oli esmaspäev vaba, muuseas, bank holiday, nii et sai kaks puhkepäeva. Seekord sai vaid pühapäeva ja esmaspäeval oli veel kergelt väsinud olla. Aga ei miskit, varsti on uuesti reede, siis nädalavahetus ja siis - lennujaam. :) Yay!

Vahupidu

2011-05-14T07:56:00.000-07:00

Eilne pärastlõuna/õhtu/öö olid huvitavad. Alustasime pärast tööd pubis, kus kellelgi tekkis (geniaalne?) idee teha ring tekiilat. Hmm. Kell neli pärastlõunal? Aga ühtegi eid ei kuulnud küll. Mõned tunnid hiljem maandusime Kelly juures, mugisime chipse ja hakkasime uut Jackassi filmi vaatama. Hullukesed. Kelly suutis suure ümbriku tagaküljele lauamängu joonistada ja siis hakkas päris lõbus.

Veel natuke hiljem jõudsime tagasi linna ja kuna ma nii väga ei tahtnud meie tavalisse (päris halva muusikaga) Risa klubisse enam minna, siis kõndisime edasi ja leidsime eest Walkabouti, mille järjekorras seistes ja flaierit uurides avastasime, et neil toimus vahupidu tol õhtul. Ha! Ja järgnev oli tõsiselt lõbus mitu tundi vahus ringi tantsimist ja hüppamist ja tagaajamist. Darude'i "Sandstorm" esimeseks vahulooks oli ka kuidagi eriti vahva. Nostalgia, noh, olles härrat ja lugu lives näinud-kuulnud. Ja üle põlve vaht oli mõnus meenutus talvest, kui sama sügavas lumes ringi sumbatud sai. Lõbus, lõbus, lõbus oli! (Nüüd mõtlen, et oleks kuskilt Pärnu, Sunset ja nende välitingimustes toimuv samasugune peoke võtta, oleks veel parem.)

Goodiness/I love vouchers

2011-05-14T07:46:00.000-07:00

Läksin täna Tho Body Shopi kupongiga (see sõna kõlab millegipärast kuidagi odavalt) linna ja koju tulin kotitäie nämmade pudelikestega. Näevad väga nämmad välja, mitte et ma neid sööma hakkaks (kuigi mul on tunne, et nende kurgi-mündi ja arbuusi-eukalüpti dušigeelidega tekib kiusatus küll, sest nad lõhnavat taevalikult). Ma olen nüüd täitsa elevil, tahaks kõike korraga proovida. Kanepi kätekreem on igatahes väga mõnus nahal.

Picture update

2011-05-14T07:35:00.000-07:00

Eelmise nädalavahetuse omlett

Eelmise nädalavahetuse vihm

Selle nädala uus rõdumööbel. Juhhuuu! Enam ei pea oma pisikesel vaibal rõdul istuma/lamama, et raamatut lugeda. :)

2011-05-07T04:31:00.000-07:00

2011-05-07T03:50:00.000-07:00

Pea terve kuu vaja jälle meelde tuletada ja kirja panna.

Lihavõtte nädalavahetus oli põnev ja sisaldas kiiret Londoni-külastust. Ja kõik see polnud üldse plaanis, mitte pikemalt kui mõni päev ette. Eelneval esmaspäeval võtsin taas ette rongisõidu Wolvesi, kus Civicu lavalaudu trampisid seekord Fury UK, Wolfsbane ja Saxon. FuK oli hää nagu alati ja suutsid terve suure saali täis rahvast korralikult n-ö üles soojendada. Enne Wolfsbane'i läksin poistele (ja nende emale, kes merchiga tegeleb) tere ütlema, olles veel mitte päris kindel, kas järgmist bändi väga näha tahan. Detsembris olid nad head küll, enne Wildheartsi, aga seekord ei tahtnud ma väga Blaze'i näha, kui päris aus olla. Esimesed paar lugu vaatasin-kuulasin ära, aga kesk "Did It For the Money" pressisin end läbi rahva uuesti saalist välja ja samade inimeste juurde juttu rääkima. Iroonia oli liiga suur ja halb. Saxonist nägin osa, sest olin lihtsalt liiga väsinud, et terve aeg seista. Ja millalgi kogu selle juturääkimise ajal suutsin nii Chris, Luke kui madame ema mind veenda Londonisse minema. Hmm.

Reedel läksin täiesti etteplaneerimata uuesti keikkale - kahe kuueteistaastase neiuga, tundes end saalis korralikult vanana. Viis bändi, kellest esimesed kolm suht kokku sulavad mälus, neljas enam-vähem oli ja peaesinejast jäi igale poole suur hunnik kuldset tolmu. Lõbus oli siiski. Ja meeldivalt varajane kojuminek, sest järgmisel hommikul oli vaja uuesti sama teed pidi bussijaama vaja minna. Soe oli, väga soe, ja päikseline, seega ei pakkinud õlakotti ega heitnud õlgadele midagi pikemate varrukatega kui T-särk.

London oli veel soojem ja umbne ja pärast pooleteisttunnist jalgsikõndi Shepherd's Bushi, oli Walkabouti jahedus ja veel jahedam klaas õllet eriti meeldiv ja teretulnud. Ja miks otse pubisse? Sest Fury'l oli seal kolme paiku pärastlõunal akustiline set enne õhtust suurt kontserti. Üllatavalt hästi sobisid nende lood ka sellises esituses. Veidi hiljem pubist väljas, kõrvalhoone uste kõrval piletijärjekorras oodates, hakkas vihma tibutama. Ka mõnus vaheldus. Õnneks asus hotell viie minuti kaugusel. Mõned tunnid hiljem olime tagasi samas kohas, saalitäie väga entusiastliku rahvaga - ja Inglismaa lipuga, mille väljast päästnud olin, lebas teine nukralt seal. Pealegi, oli St George's Day, seega täiesti sobiv.

Pühapäeval sai kenasti sisustatud kena jalutuskäiguga Hyde Parki. Paus. Edasi mööda Oxford St-i (mille suur hulk poode olid suures osas pühade tõttu kinni) ja veel miskit tänavat pidi kiire ümbernurgakäiguga Piccadilly'le ja Green Parki, kus lõpuks end toita sain ja enne kojuminekut paar tundi raamatu seltsis veetsin. Ikka veel oli väga soe.

Järgnev nädal oli vaid kolmepäevane - töö suhtes, sest esmaspäev oli pühade, reede pulmade pärast vaba. "Where there's a Will, there's a day off" teatasid T-särgid. Igal pool olid lipud, tänavapeod, ja vist kõigi pubide, kohvikute ja kaubamajade teleekraanid BBC 1-le lülitatud. Ise ärkasin pärast neljapäevast väljaskäimist kümne paiku, et end kiiresti riide panna ja linna jalutada, et seal suurelt ekraanilt riigi suursündmust vaadata. Sinna kogunenud rahvale jagati väikseid lippe, millega entusiastlikult lehvitati iga kord, kui keegi kuninglikust perest ekraanile ilmus. Esimesed pilgud Kate'ile (ja kleidile, mida kõik kannatamatult näha ootasid - oli see ju riigisaladus peaaegu ju olnud) ja rahvast käis läbi rõõmus ohe. "Ohhh...," kui neiu rahvale lehvitas, itsitused, kui Harry üle õla kiire pilgu viskas, ja päris palju pisaraid kõikjal ümberringi. Ja täiesti oodatult ja paar šampanjapudelit, mis avatud said. Minu täiesti eksprompt-minekule vastupidiselt olid paljud tolle päeva ja trepilistumise korralikult ette planeerinud. Pärast pulmi, veel kolm vaba päeva, mille jooksul sai korra kinos käidud ("Insidious", mis üle pika aja enam-vähem korralikult hirmu nahka ajas) ja palju Nikki raamatut loetud sai. "This Is Gonna Hurt" saabus nimelt paar päeva varem ja ma suutsin end sellesse täiesti ära kaotada - nii lugemisse kui fotodesse. Neetult andekas härra siiski.

Ahhaa, ja tollel pühapäeval tassisin linnast koju pisikese raamaturiiuli. Need kümme kilo ja 20 minutit jätsid paar sinikat käsivartele, aga lõbus hakkas siis, kui kõik osad pakist välja võtsin ja kruvikeeraja haarasin. Tuli meelde, kuidas lapsena koduõues haamriga naelu puuklotsidesse taotud sai või oma toa sahtleid-kappe kokku monteeritud. Ise tehtud, hästi tehtud, eks? Riiul püsib siiani koos ja on kenasti raamatute, muusika ja filmidega täidetud.

Sel neljapäeval käisin taas Wolvesis. Seekord laval neli bändi, saal palju väiksem kui eelneval korral, ja oodatuimaks peaesineja, mitte esimene soojendusbänd. Too esimene grupp oli kohalik ja tundmatu, aga mitte halb. Teise nimeks Collision Process ja nood olid paremad kui esimesed, suutes kuidagi segada veidi progret kurjaga. Romeo Must Die (bänd laval, mitte film) oli veel parem - palju testosterooni (tattood, musklid, higi ja kuri vokaal) ja circle pit, mis paaril korral ka mind esimese rea inimeste otsa lennutas. Piti kõrvaltvaataja võlud, noh. The Defiled - kaua oodatud ja palju kuulatud Murderdollsist alates, kui nad ootamatult saalilavalt mängimas leidsin, ja need helid liiga head olid, et unustada või ignoreerida. Mmm. Ka seekord ei pidanud karvavõrdki pettuma, ehk võib-olla ainult selles, et nad kell kümme lavale tulid ja vaid viiskümmend minutit mängisid. Aga siiski - need viiskümmend minutit olid paarist tehnilisest veast möödavaadates ülihead. Nojah, kui trummikomplekt koost laguneb, ei saagi tegu olla halva keikkaga ju.

Täna hommikul sadas tundide viisi tihedat vihma, mida nädalaid juba nähtud polnud, ja õhk väljas rõdul oli nii kerge ja värske. Telekas näitas laupäevahommikust kokasaadet (Michel Roux Sr-i kirsi meringue....mmm, nämma), pärast mida F1 kvalifikatsioon ootas. Teine ring. Aeg blogide täitmine lõpetada ja pilk ekraanile suunata.

17 again

2011-04-09T05:08:00.000-07:00

Puhkus, mis algas eriti hästi väikese Belgia ringreisiga, oli üldiselt kodune ja vaikne, välja arvatud kaks õhtut, millest üks vajas veel veidi reisimist, aga tunduvalt vähem kui üle kanali ja läbi Prantsusmaa. Kahel hommikul ärkasin piisavalt vara, et turule jalutada ja endale head-paremat koju tuua. Kõik oli värske ja värviline ja maitses imehästi.

Neljapäeval tõmbasin saapad jalga ja võtsin taas ette tee bussijaama. Seekord sihtpunkt Manchester, kuhu jõudsin ka veidi liiga vara, seega jalutasin mööda õhtust kesklinna, kuna polnud varem muud kui bussijaama näinud. Olgu, paari tänavat olin, kui teel Glasgow'st tagasi oli vaja pea tund oodata ja pisike bussijaam üldse mitte põnev polnud. Mälu ja pisikese fotoga kaardist, mille oli arvutiekraanist igaks juhuks teinud, liikusin Academy poole. Veider, kuidas vahel kedagi tänaval nähes tead täiesti kindlalt, et näed teda hiljem keikkal, isegi kui too pole bänsisärkides ega muul moel ses suhtes äratuntav. Aga etteruttavalt - ta jõudis minust umbes kümme minutit hiljem kohale.

Kuna minu keikka oli keldrikorrusel ja teisel korrusel oli, hm, Funeral For A Friend vist, oli Academy fuajee pungil rahvast täis, aga oleks vaja olnud pimedat, et mitte ära tunda õige järjekord. Särkidest suurte juuste, kettide, kontsade, kitsate teksade ja värvideni oli kõik täiesti omal kohal ja oli tunne, nagu oleks taas Helsingis mõnd kohalikku bändi vaatamas. Otsapidi tagasi minevikku, veidi veider, aga sama lõbus.

Menüüs tol õhtul olid Crashdiet, Harcore Superstar ja 69Eyes, kellest esimest polnud kunagi näinud, teist kaks ja viimast n-ö pool korda Helsingis, seega tõotas tulla huvitav õhtu. Pisike Club Academy oli korralikult rahvastatud ja õiges meeleolus, hea oli kuulda karja rahvast Crashdieti laule kaasa laulmas. Ise teadsin nende kuuest loost kolme, millest üks on uuem ja teised kaks veel härra Leppardi ajast.

HCSS, keda viimati umbes aasta varem Rainbow's näinud olin, ja enne seda Rabakal, oli täpselt sama energiline ja tolle mõnusalt ülbe hoiakuga, mis nad laval nii kaasahaaravateks teeb. Jocke ei seisa paigal, tundub, et mitte kunagi. Ka nende puhul ei teadnud ma osa lugudest, neist uutest, aga vanemad "Wild Boys", "Someone Special", "We Don't Celebrate Sundays" olid ikka veel sama head kui tol esimesel korral. Ainus, mis nende seti umbes poole ajast ära rikkus, oli see, et Jocke mikri heli kadus. Ühe loo ajal polnud teda üldse kuulda ja sealt edasi pikemat aega vaid poolenisti. Helimeest oleks tahtnud lüüa natuke, ja ma polnud ainus.

69Eyes. Ohsapoiss. Selleks ajaks olin kuidagi sujuvalt esimesse ritta libisenud, Timo ette, ja naeratasin omaette, et keskooli viimastel aastatel oleks ma mida iganes teinud, et neid näha. Sellepärast olingi seal tegelikult, kõik need kolmi bändi olid nii tähtsad ja järelikult tähendavad siiani piisavalt palju, et isegi mitte mõelda, kas minna, vaid olla vaid veidi mures, kuidas keskööl tagasi koju saada kolme tunni kauguselt. Jyrki narmastega nahkjakk ja Elvise-olek, Jussi eksimatult äratuntav trummipeksmine ja trikitamine viisid veidi ajas tagasi, tõsi, aga ka reaalses ajas olles oli väga nauditav. Ja millal poleks mulle Jyrki mmmõnusalt mmmmadal hääl mitte meeldinud? Setis oli "Devils", "Brandon Lee", "The Chair", "Lost Boys", lühike akustiline osa ja palju uuemat kraami.

Veetsin tol päeval ja öösel umbes sama palju aega bussis kui kohalolles ja vajusin pool neli hommikul voodisse, unine, valutavate jalgadega (ei võinud ju tenniseid jalga panna?!), aga rahul ja õnnelik.

Belgian waffles and rock'n'roll

2011-04-09T03:26:00.000-07:00

Oli mõnusalt soe ja päikseline reede pärastlõuna, jalutasin läbi turu, kõigi selle imetoredalt värskete lõhnade ja tundsin, kuidas kõht korises. Aga tol hetkel otsustasin, et ootan kuni Londonini - mõte vürtsikatest samosadest oli liiga peibutav, et end varem millegi muuga täita. Keskööl vaatasin alla tumedasse vette, üles täiskuu poole, hingasin sügavalt sisse - mereõhk siiski -, kerge Guinness ja raamat (tagasi ühe lemmiku, Bourdaini juurde). Mõned tunnid hiljem, astusin bussit välja jahedasse Brüsseli varahommikusse. Kell oli liiga vähe üldse millegi tegemiseks, ja nii veetsin paar tundi rongijaamas raamatu ja teetopsiga, enne kui pikemat teed pidi kesklinna poole jalutasin. Kuna mingi osa minust elas sügavalt Bourdaini raamatus, siis naeratasin tahtmatult, kui hommikusi kala- ja muude mereelukate saadetised kastide kaupa poodidesse ja restoranidesse tassiti. Kalalõhnadest eemal, kesklinnas levisid teised aroomid. Kõigil vanalinna osa tänavail keerlesid magusad vahvli- ja šokolaadituuled ja pea iga kohvik ja brasserie oli pungil täis. Istusin isegi ühte väiksemasse neist, kus kaks vanemat prantsuse keelt kõnelevat, pisut kulme kortsutavat härrat laudade vahel sebisid. Minu laual maandus Liege vahvel maasikatega.

Raske on neil tänavail mitte end hästi tunda, kui päike paistab ja igalt poolt vaatab poeakendelt vastu šokolaad, eri värvi pakendites, eri kujudes ja suurustes ja maitsetes. Aga ehk on see üleküllus, mis ei sunni igast teisest poest kotitäit endaga kaasa vedama. Jalutasin paar tundi ringi, nautisin nädalase puhkuse algust, olin endaga väga rahul, et olin siiski otsustasin tolle väikese nädalavahetuse reisi ette võtta - isegi, kui see tõotas küllaltki unevaba tulla.

Pärastlõunal istusin rongi ja veidi rohkem kui tund hiljem olin Deinzes. Õigemini, tolle linna rongijaamas, linnast endast ei teadnud midagi ega näinud midagi muud. Õnneks oli bussipeatus sealsamas ja nii sõitsin täitsa kohaliku bussiga edasi Lotenhullesse, tee kõrval talus ja lehmad, teel kohas-kahes munakivid. Bussijuht peatas, viipas mulle ja teatas, et see on minu peatus. Hmm. Väike ja täiesti vaikne külatänav, majad - jah, inimesed - ei. Ja siin pidi toimuma festival kümne bändiga?! Ma polnud ometi vales kohas keset tundmatud Belgia küla....? Tänava nimi oli õige, küla nimi oli õige, niisiis hakkasin astuma ja sain õige pea aru, et tegu oli õige kohaga - ühest mehest bändisärgis ja mootorrattast piisas. Kümme sekundit hiljem nägin pisikest gruppi tuttavaid pikajuukselisi, haarasin telefoni ja teatasin, et ma olen kohal.

D. ilmus nurga tagant, juhatas mu bäkkari poole ja andis mulle mu kaardi. Wizzfest Crew. Jahedast õllest ja toolist piisas, et ma end taas veidi inimesena tundma hakkasin. Seejärel läksime D., Nico ja Claudioga pagariäri otsima. Leidsime kaks pubi, kiriku ja sildi noolega lossi poole. Loss! Saiakesed unustatud, jalutasime mööda kohati eriti mudast teed metsa all, päike, linnud ja metsalõhnad, ning otsisime lubatud lossi. Aga loss polnudki loss. Kui lõpuks kohale jõudsime, nägime heleroosat hoonest, mis võis heal juhul mõis olla. Olgu, ta oli veega ümbritsetud, aga lossi ei meenutanud ta oma kahe pisikese torniga küll ja - heleroosa! Claudio nimetas tolle maja sobivamalt ümber geilossiks, kus toimuvad paraadijärgsed peod. Hakkasime arutama erinevaid õudusfilmide süžeesid, kus väiksest grupist matkajates keset metsa järsku inimesi kaduma hakkab. Tjah. Selle peale hakkasime tagasi küla poole liikuma, aga teepeal arenes teine süžee/klišee - black metal video, kus noor blond neiu tuuakse ohvriks misiganes jumalale. Hmm...ma olin ainus blond ja neiu ja neist tunduvalt noorem ka. Privileegid, privileegid.

Pagariäri leidsime üles küll, aga alles tagasiteel ja selleks ajaks oli pood ammu kinni. Mis muud kui tagasi festivalisaali, osta väljast letist friikartuleid ja seejärel end treilerist sisse kantud väivoodisse pikali visata ja põõnata.

Õhtul ootas ees veidi paanikat ja planeerimist, kuidas täpselt ja kellega Carmen pärast keikka lõppu (nii poole kahe paiku öösel) Brüsseli ligidale lennujaama viia, õhtusöök friikartulite ja salatiga, natuke üht ja veidi teist bändi ja keskööl BB. Teades, mida ma siis juba teadsin, nii palju kui keegi neist üldse kõigest sellest teada võis, polnud nende parim laval oldud poolteist tundi, aga ehk seepärast sain aru vigadest, mis siin-seal ette tulid. Sain aru sellest tohutust väsimusest, mis ulatus kaugemale kontsertist ja vähesest unest tuuril, mis D. näolt vastu vaatas, kui ta enne kiiret pakkimist korraks puhkama istus. See oli hirmutav ja kurb, too ilme.

Head aega ja kuni järgmise nädalani Fury UK poistele, autosse ja teele, õllepudel käes, püüdes kõigest väest silmi lahti hoida. Ei õnnestunud. Ärkasin korraks kuskil bensiinijaamas, aga isegi tühja kõhuga ei suutnud end välja süüa ostma vedada, ja jube külm oli ka. D. tõi tagant magamiskoti, mille endale suure tekina Nicoga peale tõmbasime ja edasi magasime, kuni lennujaamani, kus kell pool neli - täpselt siis kui oli vaja -, Carmenile ciao öelda. Ärkasin taas kell seitse hommikul keset Antwerpenit hosteli ees. Koperdasime treppidest üles, seintel erinevate bändide fotod, mida vaevu märkasin, ja maandusime kolme narivoodiga hostelitoas. Luugid kinni ja head ööd.

Uuesti ärkasin pärast keskpäeva ja nägin esimese asjana Mötley Crüe'd. Seinale kirjutatuna. Kiire dušš ja kammitud juuksed tundusin eriti mõnusad. Tund hiljem lehvitasin head aega, kalli ja uuesti treppidest alla. Hostel ise on rokk-klubi kohal ja seega väga mugav esinevatele bändidele ja kaugelt tulijatele. Igatahes jalutasin järgmised paar tundi Antwerpenis, vahvlilõhnade asemel pitsalõhnad, aga siiski päike ja soe, siin isegi veidi vett laia kanali näol, mille ääres tsipa istusin ja mõtlesin, et Euroopa mandrilinnade vanalinnad on nii tohutult armsad ja mõnusad, kuidagi väga hubased. Veel üht sooja, magusat vahvlit mugides jalutasin rongijaama poole reedel tekkinud äkkmõtte tõukel.

On tuttav torn? Nagu millalgi hiljem D.-le seletasin, ei külasta ma just tihti kohti, kus filmitakse suuri Hollywoodi filme. Seega, kui juba Belgias olin, siis miks mitte tunnikese kaugusel olevat Brügget külastada? Saabusin pühapäeva pärastlõunal ja suure hulga vastujalutavate inimeste pärast kartsin, et ehk on linn nüüdseks inimtühi. Aga ei - suveniiri- ja šokolaadipoodidega pikitud vanalinna madalate majadega tänavale jõudes leidsin eest korralikult suure inimhulga. Jalutasin tänavail, kanalite ääres, ja jõudsin lõpuks ringiga tagasi tollele platsile, mille kolmes küljes olid tihedalt üksteise kõrval välikohvikud ja -restoranid. Istusin ühe sellise nurgalauda, küljega torni poole, ja tellisin toredalt jutukalt härralt veidi süüa ja küsisin heade kohalike õllede kohta. Ta näitas pikast nimekirjast mulle kolme nime, millest üks - Delirium - nii hästi kõlas, et ma edasi ei mõelnudki. Pudel, mis nüüd mu aknalaual seisab (küll mitte kohvikust, vaid hiljem Brüsselist pisikeset poest ostetuna), on beež ja sinine, ja millel on roosad elevandid. Otsige wikist delirium nocturnumi kohta, siis saate aru. Õlle ise oli oi kui hea ja oi kui kange, noh, minu jaoks, kes siit kuskilt 8.5%-st heledat õlut ei leia. Omlett seente, salatikuhja ja imehea leivaga oli ka just see, mida vaja, ja mis oli nii toredaks lõpuks nii toredale nädalavahetusele.

Ees ootas rong Brüsselisse, buss ja praam Londonisse, ja lõpuks buss tagasi Brumi. Vahvlilõhnad olid kaugel, terve kuhi tohutult häid mälestusi mõtteis, padi pea all pärast kolme pea unetut ööd.

inspiración

2011-03-10T11:06:00.000-08:00

Tahan tagasi Barcasse...

Long time, no see

2011-03-09T10:27:00.000-08:00

Neile, kes ei käi MySpace'is, kellele ei meeldi MySpace, kelle arvutitele ei meeldi MySpace või kes ei tea MySpace'i. Ehk tänud Merlile, kes mu lõpuks siia tagasi tõukas kirjutama. Kaua tiirlesid peas mõttes, et peaks ja peaks, aga tegudeni jõuan alles nüüd. Häbi ka on? Jah.

Mis-kes-kus?
Ikka samamoodi nagu alati. Veebruari keskel nautisin kaht vaikset nädalat üksi korteris, nii et reedeti öösel hilja väljast tulles ei pidanud ülitasa ringi hiilima, kartuses teisi üles äratada. Siis viidi mind Glee Clubi ehk stand-up komöödiat vaatama. Polnud käinud varem, ei osanud miskit oodata, aga tol päeval - alates varastest tundidest tööl kuni õhtu lõpuni - sai hullupööra naerda, Glee's head kaks tundi järjest.

Nädal hiljem pidi olema BB keikka veidi linnast väljas, aga see jäi põhjustel x ära. Seega leidsime, õigemini leiti mulle asendus - Foo Fighetersi näol. Errrrm. Ohsa. Nii hüppasime tuttavaga Belfastist neljapäeval rongi...õigemini püüdsime. Meie rongi kõrval ilutses punane cancelled. Urr. Mis nüüd? Kui nüüd väga kokku võtta, siis läks kokku viis eri rongijaama, kolm erinevat rongi, millest kahes pidi ukse kõrval püsti seisma, tundes end kui tikutopsis, aga vaid 40 minutit hilinemist kokku. Kergelt lõbusamas tujus Londonisse jõudes kiire toidupoe tiir, hotell, suurepärane muusika läbi minikõlarite ja underground. Wembley Arena. Jaaah...suur teine. Vahtisin, silmad pärani, sisse astudes ringi - kõik kohad olid kuni silmapiirini rahvast täis. Kujutan ette, et Wembley staadionil on veel pisema sipelga tunne. Igatahes - ukerdasime õnnelikult ettepoole, mina, suu kõrvuni peas, sest teadsin esimese soojendusbändi mngitavat lugu. Hea lugu oli. Hea bänd ka. Band of Horses.
Pärast neid lõbustas rahvast parim DJ üldse. Pole aimugi, kes too härra oli, aga muusika oli vapustav - ta keerutas kokku jube hea valiku rokk- ja metallugusid miksituna eriti hea elektroonikaga. Seejärel Cee Lo Green, kelle laulja - ümbritsetuna pealaest jalatallani nahka ja/või lateksisse riietatud pilli mängivate neiudega -, nagu me lõpuks välja nuputasime, oli tuttav Gnarls Barkley'st. Ohsa. Veel DJ'd ja siis tulid Foo'd. Ahhh. Ma ei oodanud neist miskit väga, sest pole suurim austaja, aga show'd pidid kuuldatavasti head olema. Oli ka! Heli oli...nooh, neetult hea, bänd veel parem. Kõik oli hea ja õnnelik ja naerusuine.

Järgmisel päeval suutsin pärast unist rongisõitu tagasi end poodi vedada ja õhtul midagi eriti ehmatavat teha. Ehmatavat teile siis. D. tuli külla - polnud samahästi kui miljon aastat näinud ju - ja mina, hea võõrustajana, eksole, tegin lisaks oma pooleldi juhuslikult leiutatud eriti heale pastakastmele ja nuudlitele - hoidke nüüd toolist kinni - kanafileesid parmaga. Mitte endale otseloomulikult. Toorest liha ostsin esimest korda nii umbes viie aasta jooksul? Katsuda...oli kergelt veider, aga samas on tööl toores peekon ja igasugu muud lihad kogu aeg nina all. See selleks. Aga mingi ime läbi suutsin selle kõik eriti hästi valmis teha ja serveerida. Plusspunkt endale.

Muus osas pole väga suuri muutusi, ei midagi põrutavat ega üllatavat. Juunis ootab väike kodukülastus - Rabarock ju, ja 30STM!!! Võib-olla ka nädalavahetus juulis, aga seda peab veel vaatama. Tahan küll.

"Vaade" Londoni hotelli aknast. Mul rumm koolaga, neil tööpäeva lõpp. :D

Brokkoli-tomati quiche. Veel üks köögiteemaline plusspunkt endale. Mmm...

Mõned nädalad tagasi oli nii soe (no nii umbes 10 soojakraadi), et sain linnas käidud kolme õhema kihiga. Kuigi too kollane kiht on üsna soe. Seejärel oli taas kaks eriti külma nädalat. Ok, külma. Külmavõitu. Pendeldas nulli ja viie plussi vahel. Päikest ka peaaegu null. Hetkel on tsipa parem taas. Eile lõhnas täitsa kevade moodi ja krookused õitsevad ka St Paulsi kõrval.

5AM on the bathroom floor

2011-01-23T12:31:00.001-08:00

Harjun ikka veel uutmoodi juustega. Ei tea, kauaks jätan, aga hetkel on nii. Oeh. Ja viimasest postitusest on nii kaua möödas.

Too nädalavahetus, mis tõotas hea tulla enne jõule, oligi hea. Lumi, takso, JB's ja BB keikka. Paar päeva hiljem Wolfsbane ja The Wildhearts, siis õhtusöök Nando's ja "The Tourist". Öine sõit lennujaama ja läbi lume koju Pärnusse. Jõulud, lumekuhjad, gängijõulud, Tallinn Kristi, Nele ja Lauraga ja tagasi siia, kus lumi oli kadunud.

Uuest aastast alates on olnud päris mitu väga toredat õhtut ja ööd väljas täitsa erinevate inimestega ja veidi draamat, mis tegelikult on üsna naeruväärne, seega selle jätan puutumata. Too nädalavahetus algas halba klubiringiga Broad St-l, aga läks laupäeval paremaks Scruffy'ga ja lõppes kinos - "The King's Speech". Hea, hea, hea.

Sellele järgnes tantsuline reede Actressis Kellie'ga. Ja DJ tõmbas mu rahva seast kõrvale oma puldi äärde, et teatada, kui lahe tattoo mul on. Ta enda albumitaskut kaunistasid samad kolm hüplevat jänest. Thumbs up!

Tolsamal pühapäeval tegin poetiiru ja jõudsin koju saabastega, mille eile hommikul ärgates vannitoa põrandalt täpselt nii leidsin, nagu fotol. Ei tea, millal reedel...laupäeva varahommikul koju jõudsin, ehk oligi viie paiku. Too reede oli veider. Algas jubedalt samas klubis sama jubeda muusikaga, kus kaks nädalat varem, ja kust ma pärast kaht mitte väga meeldivat tundi lihtsalt välja jalutasin, jättes kolm noormeest/töökaaslast sinnapaika. Scruffy, üksi ja hea. Hea muusika. Sealt edasi heas seltskonnas edasi Subside'i, mis on vist umbes kuueni hommikul lahti. Veel toredam.

Ja eile tegime lühikese ja kiire pubitiiru minu valitud kohas "minu" muusikaga ja kellelgi polnud midagi selle vastu öelda. Vot. Aga kuna keskööks jäin ilusti magama, siis läksid silmad hommikul kell 8 lahti ja enam und polnud. Õudne, tegelikult - pühapäeva hommikul kell 8 üles tõusta.

Enne uut aastat leidsin hullupööra laheda koti:

Poisid on Brasiilias. Randade ja ookeani lähedal. Soojas. Ok, üleujutuste kohapealt ei kadesta neid teps mitte, veidi hirmus on mõelda ka. Aga ikkagi.

Catching up

2010-12-16T10:29:00.000-08:00

27. november ootas mind õhtul Fury UK keikka ees ja poisse oli taas nii tore näha. Väljas oli külm, aga uksel sain kohe esimese suure kalli ja tere Chrisilt. Kohal oli nii mõnigi tuttav nägu, kellele tere öelda ja lehvitada ja paar sõna rääkida. Ja Fury tundub iga korraga aina paremaks muutuvat. Sain Chrisi ja Luke'iga pärast vaid paar sõna vahetada, enne kui viimasele bussile tagasi linna kiirustasin. Asjata - buss jäi hiljaks ja ma lõpetasin väljas külmas oodates. Grr.

Nädalavahetus hiljem külmetasin B'hami lennujaamas kell 10 õhtul, kui pärast poolikut tööpäeva ja töökaaslastega paari tundi pubis, Nico ja Jane'i Belfasti lendu ootasin, ja kedagi autoga Oldbury'st. Lennuk jäi hiljaks, aga jõudis ikkagi varem kohale kui Eline ja Dave autoga. Mind soojendati kuuma šokolaadiga üles ja anti kella 2 paiku öösel maisihelbeid ka süüa, sest kõht korises totralt.
Hommikul ootas ees teekond Prestatyni (Walesis) Hard Rock Helli - kolmepäevase festivali viimasele päevale, mil trampisid teiste seas lavalaudu ka Helloween, Saxon, L.A Guns ja Blaze. Meile tehti kiire tuur, riputati passid kaela ja siis kupatati Lynne ja mind välja autosse särke ja pusasid ja muud merchi lugema. Külm oli ja vihma tibutas ja me olime näljas. Pugisime kõhud täis, ümbritsetuna igasugu rahvast - bändidest ja mitte, ja mul polnud aimugi, kes on kes. Tol õhtul sai palju nalja, palju õllesid ja palju head muusikat. Helloween!!! Jooksime Lynne'ga ringi ja, haarates, Phili kaasa, pugesime salabaari. Blaze kui headliner sai lavale alles 1 paiku öösel. Pikk öö oli. Kuigi ärkasime alles 11.30 paiku, ärkasin päris üles, kui teepealsest Starbucksist oma chai latte ja puuviljasalati sain. Pole vist mõtet mainida, et esmaspäev oli väga unine.

Teisipäev oli sama unine ja raske, aga õhtul ootas midagi nii head ees, et uni ja muu väsimus ununes sekundipealt. Rockstar Energy Drink Taste Of Chaos Tour oli tagasi linnas (eelmisel aastal In Flamesiga) ja seekord ei saanud paremat koosseisu tahta - Halestorm, Buckcherry, Papa Roach ja Disturbed. Algas hästi ja aina paremaks läks. Halestorm tegi mõnusa alguse, Buckcherry oli lõbus ja krutslik ja energiline, Papa Roach hää punk-rock vanade heade lugudega ("Geting Away With Murder", "Last Resort", "Scars") ja Disturbed...oehh. DISTURBED!!! Vihane ja agressiivne, mosh-pitide ja õhku taguvate rusikatega. Täpselt see, mida mul vaja oli. Seisin ühe piti ääres, sest vaade sealt oli palju parem kui inimeste vahele pressituna, hüplesin ja tantsisin ja püüdsin seisma jääda ja sain käsivarrele kellegi küünarnukist sinika. Need mõned tunnid lõid mu tuju nullist lakke. Minu stressileevendus ja hea koht. No kurat, noh, vabandust, aga oli neetult hea õhtu!

Järgmisel päeval olin muidugi väsinud ja sinikas laiutas ka käel (siiani seal, muuseas). Reedeks aga olin taas kannatamatu ja käisin naeratusega ringi, sest tol õhtul viis rong mu Londonisse, kust kahe metroo ja bussiga edasi Gatwicki reisisin. Hommikul lennutas EasyJet mu Baselisse, kus ma mõned tunnid ringi jalutasin, taasavastades nende jõuluturgu, ostes šokolaadi, jalutades teiselepoole linna, klõpsides pilte ja juues hõõgveini. Edasi sõitsin Prattelnisse, kus pärast lühikest ajaviitmist Z7 poole kõmpisin. Tuttav koht, vanad head tuttavad näod, tuttav hotell ja hea söök. Laval Fury UK ja Blaze ja kuigi tahtsin vahepeal suitsu pärast silmad peast kraapida (seal võib nimelt siseruumides suitsu teha), läks kõik suurepäraselt. Õhtu lõppes mõnusalt juttu puhudes, jalgu puhates ja võileibu tehes. Kohalik rukkileib oli liiga hea, et seda kell pool kaks öösel mitte süüa! Mulle jätkus und kella kaheksani hommikul, bänd sai seda vaid paar tundi nautida, sest hotelli jõudsime 2 paiku ja Berliini poole pidid nad kolm tundi hiljem startima.
Mind ootasid rong ja buss lennujaama, lennuk, kus enne õhkutõusmist magama jäin, rong ja metroo Londonisse ja lõppeks veel üks rong tagasi B'hami. Nii mõnus nädalavahetus oli taas. Tahan veel!

Seega esmaspäeval ja ka teisipäeval kõndisin rõõmsalt tööl ringi, uue positiivse energialaenguga, aga tsipa enne tööpäeva lõppu teisipäeval kadus maapind jalge alt. Sõna otseses mõttes. Köögi põrand oli vee all ja paar sammu enne kraani kadus põrand jalge alt ja kohtus mu alaseljaga. Nii palju, et mind pidi keegi taas jalgele aitama. Istusin paar minutit, kogusin end, aga valu läks aina hullemaks. Kojuminek võttis pea kaks korda kauem aega kui muidu. Polnud hea ei seistes, istudes ega lamades. Eile hommikul oli veidi parem, aga mitte oluliselt, ja valuvaigistid ei aidanud, vaid tegin enesetunde veidi kehvemaks isegi. Täna sama lugu kuni sain töölt tund varem minema ja läksin otsejoones NHS-i. Õde seal pakkus välja valuvaigistid kui ainsa meetodi, millega valu eemal hoida, muud n-ö ravimit pole. Rääkisin talle siis, mis need minuga teevad ja sellepeale sain vastuseks, et mul võib valuvaigistite vastu allergia olla. Pff. Suurepärane. Lonkan siis ringi, krigistan hambaid ja kannatan ära? Vist jah. Ja pealegi - eile polnud SB-s chai'd ka, otsa oli saanud. No mis?!? Aga see laupäev tõotab taas tore tulla - kui seljavalu vaid ära kaoks.

Off and off again

2010-11-24T10:33:00.000-08:00

Ja taaskord - hõissa pulmad! Willsi ja Kate'i pulmapäev, 29. aprill, otsustati mittesiniverelistele pidupäevaks teha ja töölt vabaks anda. Veel üks bank holiday. Ja see tähendab kahte kolmepäevast töönädalat ja kaht eriti mõnusat, pikka nädalavahetust.

Saksamaalt saabus (Pärnu kaudu) eriti tore pakk täis šokolaadi ja muud nämmat. :)

Viimaseks täiesti suvaliseks infojupiks: meil on nüüd ka siin täitsa talviselt külmad tuuleiilid mööda maad ringi roomamas. Põhjas, Šotimaal, olla lumi maas, meile lubatakse varsti-varsti. (Veider tahtmine on mägedesse minna ja õppida lumelauatama. Hmm.)

Iron Maiden

2010-11-20T01:41:00.000-08:00

Nii sobivalt hakkas Maniast "Aces High" mängima, kui juuli lõpuks Iron Maideni piletit endale broneerisin. WOOOOOHOOOOOO!!!

Holidays

2010-11-18T16:15:00.000-08:00

Lennud broneeritud. Saabun jõuluvanaga jõululaupäeval ja lahkun päev enne uut aastat.

After dark

2010-11-17T12:59:00.000-08:00

Pole juba õige ammu siia kirjutama sattunud. Põhjust nagu oleks olnud, aga pole jõudnud vist.

Kui pea kaks nädalat ajas tagasi rännata, leiab mind töölt selle kerge veidra ootusärevusega, mis kõhus ringi keerleb, ja pärast tööd otse koju kihutamas. Järgmise päeva tööriided kotti, seelik selga, tanksaapad jalga ja minek! Marssisin ja sahisesin läbi tänaval vedelevate sügislehtede bussipeatuse poole, et järgmised viiskümmend minutit peaasjalikult kesklinna ummikutes istuda ja uimaselt ringi vahtida. Seltsiks oli pakk kummikomme - ainus söök pärast töölõunat millalgi kella 10 ja 11 vahel hommikul.

Oldbury's püüdsin nii kiiresti kui võimalik tollest künkast üles marssida, vastutuult, ja üles jõudes püüdsin kõigest väest mitte köhida. Hinga siis veel läbi suu, eks, rumal laps. Dave õnneks pakkus klaasitäie mahla ja natuke aega hinge tõmmata, kuni ta meie piletid välja printis. Ja uuesti marss mäest alla.

Vana hää Civic lubas isegi mu Vana sisse (pärast seda, kui turvanaine pool minutit teda igast otsast uurinud oli ja kindlaks teinud, et objektiiv ei tule otsast ära). Awake By Design, keda (seekord täiesti juhuslikult) teist korda nägime, oli siis juba laval. Prooviesinemine nr 2, kas nad sobivad BB-s soojendama JB's või mitte. Minu poolt pöial püsti (põhjuste peale D. ainult naeris ja kiusas mind terve ülejäänud õhtu). Rootsi Pain of Salvation oli huvitav. Progressiivne ja kriitiline.

...Ja siis läksid minu häälepealad valla. Kuidagimoodi õlletopsi (sest ma olin otsustanud tol õhtul sünnipäeva tähistama hakata ja D. otsustas seepeale neile topse juurde tuua) ja kotti ja Vana tasakaalustades, sain kõigega hakkama. Ja oh, mida setlisti - "Bittersweet", millele pool saali kaasa laulis, kellegi toreda härrasmehe vokaaliga "I'm Not Jesus", "End Of Me" ja "Bring Them To Light", paar vana head Metallica lugu, sekka nende endi uut ja vanemat kraami, päris lõppeks Griegi alati toda lõug-pärani-silmad-punnis effekti tekitav "Hall of the Mountain King". Mmmm! Apocalyptica ON ja lemmik live-bände. Ja, ohoi, seekord mängis isegi trummar herra Siren tšellot (vist, aga ei luba et, "Beautifuli" ajal).

Sünnipäevaeelsel õhtul läksime suurema osaga tööseltskonnast otse töölt pubisse ja see pole kunagi parim idee. Aga sellegipoolest oli väga, väga vahva. Saime endale isegi jõulupeo laua kohta uurida ja juhatajat hoiatada, et me tuleme. (Me oleme niikuinii peaaegu igal reedel või laupäeval seal.) Ja kuna õhtu algas kell neli pärastlõunal, oli igati hea mõte pärast kümmet koju vaaruda. Magama sain ikka poole kahe kandis. Nojah.

Hommikul ärkasin veidralt vara ja lesisin oma toas, oodates, kuni korterikaaslased ja nende külalised sebimistega valmis olid ja hommikust sõid. Hiilisin korraks toast välja, aga nad püüdsid mu poole tee pealt kinni, soovisid kõik õnne ja pärisid plaanide kohta. Tol hetkel oli neid veel null. Kuna ilm oli, ütleme ausalt, täiuslik - sinine taevas ja ainult päike -, tegin pisikese linnatiiru, mille lõpetas suur ja hea chai latte. Mmmmm....

Kodus polnud palju aega enne kui Kelly teatas, et ta on 15 minuti pärast all ukse taga. Tõmbasin õhtuks kleidi selga, tõmbasin kingad jalga ja jalutasime linna (kus peaaegu vältisime jõuluparaadi). Kelly juures lükkasime juustupitsa ahju (mis suurepärane sünnipäevagurmee!) ja jätsime Dani ainult natukeseks linna meid ootama. Khm. Totu noormees, kui arvas, et me vara sinna jõuame. Pärast lühipeatust eelmise õhtu pubis, viisin nad Scruffy'sse. Rock ja metal pole kohe üldse nende teetass, seega kaks korrusetäit pikajuukselisi nahkjakkides härrasid polnud just nende tüüpiline seltskond. Mina olin omas õnnemullis muidugi. Sain Larry'ga enne keikkat paar sõna räägitud, nii nii tore oli teda jälle näha (nüüd kus teda enam BB-ga ei näe).

Paar lugu pärast keikka algust peaaegu käskisin Kelly'l ja Danil ära minna ja mind kuskil mujal oodata. Jube halb on piinelda tundide kaupa kohas, mis ei meeldi, tean omast käest väga hästi. Ja kuna paar tuttavat nägu oli publiku seas olemas, polnud hullu. Pärast rääkisin veel tsipa Annaga, keda ka enam BB-ga ei näe, et keikka oli tohutult palju parem kui veebruaris JB's (mis mulle tookord üldse mingit muljet ei jätnud).

Jalutasin tagasi pubisse oma kahe kaaslase juurde, kes mõnusasti õlleklaaside taga istusid, aga kuna too pubi uksed keskööl kinni pani, jalutasime järgmisse kohta. Ja selle jalutuskäigu alguses hoidsin telefoni totaka irvega kõrva ääres, sest D. helistas teiseltpoolt Atlandi ookeani, et head sünnipäeva soovida. Hiiii :)

Lõpetasime õhtu Actressis, kus oli - nagu ikka - mõnus rahvas, hea muusika ja seekord isegi toitsime end soojade wrappidega. Nämma. Jõudsin kahe eriti valusa varbaga kell pool kolm öösel koju - olin oma kontsadel head kümme ja pool tundi püsti seisnud siiski.

Päev vs õhtu

Pühapäeval sõin lõpuks oma juustukooki, mille oli varem valmis teinud ja mida teised juba üle poole ära söönud olid (minu loal ja käsul), vaatasin viimast F1 etappi, mis minu jaoks veidi kurvalt lõppes, sest hoidsin siiski Webberile mõlemat pöialt, ja ei teinud suurt midagi muud.

Jõuluaja lennud ja plaanid....ohsapoiss.

Ja - hõissa kuninglikud pulmad järgmisel aastal!!!

Dirty windows and sunlight

2010-10-24T01:56:00.000-07:00

Eelmise laupäeva linnatiiru tegin sellises riietuses (pluss sõrmedeta kindad), sest väljas oli päike ja hästi soe - oktoobri kohta. Õhtul piisas ka vaid kleidist ja jakist väljaminekuks ja isegi kell pool kolm öösel koju tulles polnud külm. Mmmõnus!

Järgmisel päeval oli natuke tegus, lõpetasin triikimise ja koristamise, natuke laisk ja siis marssisin kümne minuti kaugusel olevasse klubisse. Kell polnud veel viiski, aga soundcheckid olid tehtud, klubi avamiseks valmis. Tore kohake, kõik kohad suuri postreid ja lippe, fotosid ja CD toorikuid täis (nt nagu naiste tualeti pool seina). Viis pluss stiilile. Aga ajakava nähes polnud küll väga tahtmist järgmised viis ja pool tundi seal veeta, kuniks BB lavale läheb. Neli meist tahtsid süüa ka ja pärast n-ö ametlikku tutvustamist seekordsele trummarile ("I'm Paul, very nice...now get in the van!"), hüppasime ta valgesse minibussi ja parkisime poole minuti kaugusele meie maja peauksest - meie chippie oli ainus koht, kuhu ma oskasin neid sööma viia. Mina sain oma pizza, nemad oma kanad ja kõik hea mitu kõhutäit naerda.

Kilplane nagu ma olen, sõitsin nendega tagasi klubisse, ja alles siis tuli pähe tagasi koju minna paariks tunniks. Haarasime poolelt teelt paar Guinnessit kaasa ja minek.
Õhtu klubis oli lõbus. Kohal oli päris mitu tuttavat nägu ja kolmekesi ronisime - nagu truud fänniplikad ikka - otse lava ette. Polegi ammu ninapidi monitorides enam olnud. Aga mul oli vabandus - mul oli Vana. Õhtu lõppes kesköö paiku, asjad said pakitud tund hiljem ja kuigi mul oli vaid kümme minutit koju jalutada, aga ma lõdisesin külmas öös piisavalt ja nad ei tahtnud mul väga lasta üksi jalutada selles kandis (kuigi inimesi ümbruses oli null), viidi mind autoga kenasti koju ka. Esmaspäeva hommik polnud pärast kolme ja poolt tundi uneaega enam nii kena, aga plusspunkt mulle, et siiski tund tavalisest varem tööle jõudsin nagu vaja.

Pärast reedest väljasolemist, ei teinud ma terve eilse päeva mitte midagi. No peaaegu. Ajutööd leidus, aga välja ma end ei vedanud. Sadas ka. Ja õhtuks kogunes kogu see energia sinnamaani, et ma enam ei suutnud toas püsida. Tahtsin välja, aga just siis polnud kedagi kuskilt võtta, kellega kuhugi minna. Selle asemel oli paar toredat veebivestlust, palju head muusikat ja film.

Hommikul ootas vara-vara F1, mis lõppes...noh, mitte just kõige meeldivamalt minu maitsele.

Peaks vist välja minema. Null pilve ja palju päikest. :)

Sügis

2010-10-13T11:11:00.000-07:00

Eile lõhnas väljas nagu sügis, niimoodi soojalt ja maas vedelevate puulehtede järele. Täna keerles kaela ümber sügiseselt jahe tuul, mitte enam soe ja paitav, vaid veidi karge juba. Aga päike pasitis siiski ja muutis kõik paar tundi enne loojangut kuldseks ja kollaseks ja rõõmsalt sügiseseks.

Veidi varem sain tööl lõpuks oma õige nimemärgi rinda. Siiani oli see mustale märgile kuldega kirjutatud, mis aeg-ajalt ikka maha kulus ja mida uuesti ja uuesti üle kirjutama pidi. Aga täna oli nimetseremoonia aeg - just midagi sellist, mida meie kergelt pöörane seltskond teeks. Väike aplaus ja rõõmuhõisked. Ja siis sebisin (õigemini lonkasin, sest parem jalg teeb väga palju valu, ei teagi miks, aga teeb ja lonkan ringi nagu haavatud jänes) edasi ja uuesti tööd tegema. Võikud ühe ja teise ja kolmanda koha lõunabuffeeks ootasid tegemist.

Reedese tööpäeva lõpuks olin ma sigaväsinud ja tahtsin ainult koju minna, et terve nädalavahetus vedeleda ja süüa ja filme vaadata. Aga millalgi keset nõudepesemist (oli minu kord tol nädalal) tuli äkkmõte üks kiire sõnum saata ja paar sõnumit hiljem olin teel koju, dušši alla ja bussi peale. Oma toa asemel vedelesin natuke Oldbury's, sõin Dudley's õhtust, pärast mida läksime Foundry'sse. Vana hää pubi, polnudki liiga kaua sinna enam sattunud. Keset head muusikat, õlleklaas käes ja paar head tuttavat nägu ümberringi, otsustati mu nädalavahetuse saatus. Ma võisin ainult pealt kuulata. Laupäeval võetakse mind Westonisse keikkale kaasa. Punkt. Aitäh, Dave, mul polnud plaaniski üldse mitte puhata sel nädalavahetusel.

Pikaksveninud ööle järgnes mõnusalt pikk uni, paar tundi autosõitu (taaskord peatusega Starbucksis maantee ääres) ja jälle uus linn. Mereäärne kohake eriti toreda sisustusega klubikesega - lillad seinad must-valgete detailidega jne. Aga kuna autosõidu ajal suutis mu kõht korralikult keerama hakata ja üldse oli kergelt halb olla, lesisin pärast kastide vedamist diivanil, Dave'i laenatud (ülilaheda disainiga ja hästi sooja) pusa sisse peitunult. Härra, kes söögi majja tõi, oli mu õhtu kangelane, sest meie chilli oli "vegetabletarian" (BB terminoloogia). Väike jalutuskäik, chippie (Nico jaoks), pood ja väike unepaus autos.

Keikka ise oli tore nagu ikka, välja arvatud soojendusbändi noor ja kergelt üleolev laulja, kes käitus, noh, ütleme nii, et lollilt siis. Nii ei teha bändile, kes on õhtu peaesineja, eriti kui ise oled esimene soojendusbänd, kellel on majas umbes neli fänni. Kasva veidi.

Kiirtee viis meid kõigepealt Bristolisse, kuhu paar endi autost maha jätsime - mõlemat ootas järgmisel päeval ees lend, üles Iirimaale, teisel Itaaliasse -, ja siis edasi kodu poole. Maandusime millalgi poole kuue paiku ja hoolimata kahest energiajoogist, mille endale (üsna suure vastumeelsusega) sisse kallasin, et mitte keset keikkat magama jääda, magasin pea terve tee. Ja siis magasin edasi kuni peaaegu lõunani. Paar filmi ja Simpsonid ja roheline tee ja lõunasöök. Laisk pühapäev, aga ikka veel mitte kodus. Oma tuba nägin taas pühapäeva õhtul. Niipalju siis nädalavahetusest kodus, keikkateta.

Ega seekord ka vaikselt olla saa. Võib-olla järgmine nädalavahetus...? Võib-olla mitte. Kes teab. Aga ei kaeble, ülitore oli. Isegi kui pidin kolm päeva samade riietega ringi lippama. Dušš oli mu parim sõber. :D

On wheels

2010-10-05T10:19:00.000-07:00

Eelmisel laupäeval (kui, muuseas, möödus täpselt üks aasta päevast, mil siin bussijaamast hostelisse kõmpisin ja nullist alustasin) ei teinud peale linnatiiru ja interneti kingamaratoni eriti midagi. Puhkasin hilisest reede õhtust, mil paari töökaaslasega pubi-klubi tiiru tegime, ja ootasin sõnumit, mis lõpuks teatas, et ma pühapäeval Wakefieldi kaasa sõita saan.

Pühapäeval oli paar tundi autosõitu vahepeatusega Starbucksis (=chai latte=mina õnnelik) ja kastide tassimisega seekord klubisse nimega The Snooty Fox. Tundus too pisike ja õnnetu väljast ja tagantpoolt, aga kui sisse astudes kõlaritest Disturbed tervituseks karjub, siis ei saa miskit väga viltu olla. Pealegi oli klubi lagi T-särke täis ja seitel rippus paar kitarri. Riietusruumi polnud, seega süüa-juua ka mitte, aga õnneks oli üle tee kaks chippie't.

Tolle kena pühapäevase õhtu täitsid seega BB laval ja neiu Millie sünnipäeva tähistamine lava ees ja baarileti ääres (tal kaugelt rohkem kui mul). Pärast sai 20 minutit pitsat oodates jalgu kõlgutada, uuesti kaste tassida, neiu Millie kuidagi taksosse saada ja ise autosse vajudes kodu poole teele asuda. Kellaaegadest ei tea suurt midagi, aga pissipaus bensujaamas oli üliõigesti ajastatud. :D Jäin vist millalgi 4 ja 5 vahel hommikul magama. Olin suutnud esmaspäeva vabaks võtta ja nii ei teinud ka esmaspäeval peale mõne filmi ja sarja ("Antichrist", "Scrubs", "Simpsonid" ja miski põnev dok müütidest) vaatamise suurt midagi. Söök toodi ka sülle kätte. Mmmmõnus!

Pärast nelja täiesti tavalist päeva tööl jätsin tööriided nagisse rippuma, haarasin suure õlakoti ja marssisime kahe Danieli ja Kelly'ga bussijaama. Blackpool ootas....uuesti! Meile jäi kuutagusest külastusest väheseks, noh. Buss jäi üle tunni hiljaks ja oma pisikesse hotelli peretuppa jõudsime millalgi pärast kümmet õhtul, kui enamik väljasolevaid inimesi juba palju rõõmsamad ja vähem stabiilsed olid. Ise jõudsime keskööl välja ja pärast üht pubi ja kaht klubi millalgi viie paiku hotellituppa tagasi. Sinna vahele mahtus tantsu ja naeru ja saksakeelset vestlust võhivõõraga ja hulk fotosid Dani telefonis jne jne jne.

Laupäeval lahkusime hotellist tund aega pärast check-outi ja ees ootav päev vajas hilise õhtuni sisustamist. Ühele Danile tegi keegi tundmatu lind äkkrünnaku ja tekitas ta teksade säärele eriti jõleda ja suure pruuni laigu, tegime oma hullust nelikust toreda must-valge foto, käisime vaaterattal, sõime friikartuleid, seisime jalad pubis valuseks, meeletu uni oli, leidsime üles kino ja vaatasime filmi "Buried" (mina jään endiselt oma arvamuse juurde, et tegu on hea filmiga, mis siis, et mõni meessoost noor tola suutis idioot olla ja poole filmi ajal ainult poriseda ja toriseda), istusime taas hotellis ja käisime vist omanikule endiselt närvidele, sõime pubis õhtust (mulle jäätis, aitäh) ja külmetasime bussijaamas, oodates, mil juht ukse lahti suvatseb teha (miski probleem kellegi blondi neiu ja politseiga).

Ja kõige lõpuks, kui ma veidi pärast kolme öösel koduuksest sisse vajusin, püüdes eriti vaikselt kõike teha, tatsas minu toast meie külaline - Michael jälle - välja ja kolis oma voodipesu ja iseenda elutoa diivanile. Madrats katki ja July oli suutnud unustada, et ma kesk ööd saabun. Kolme karu tunne oli - kes mu voodis magand on?? Ja pühapäev? Jõudsin niikaugele kui poodi ja tagasi, et veidi süüa ja terve päev sarju-filme vaadata. Meeldiv ja vajalik.

...nüüd sulan ma oma GÜ sooja šokolaadisuflee sisse ära.

Love without words

2010-09-25T02:40:00.000-07:00

Power Struggle

Femininity

Kiss and Tell

Mistletoe Kisses

Daisy Girls

That day we said good bye but never forgot

2010-09-13T15:28:00.000-07:00

And we do it all over again

2010-09-13T11:18:00.000-07:00

Enne neljapäeval pärast tööd Windsorisse minemist polnud ideepoegagi, et neljapäeval pint ette võtta ja nädalavahetuseks tuju valmis seada. Aga tuli välja nii, et neli väsinud tööinimest jäid mõneks heaks tunniks sinnasamasse laua taha istuma ja jooki rüüpama ja juttu vestma.

Reedeks olid mul aga nii kindlad plaanid tehtud, et mitte kellegi mitte ükski teine plaan ei tekitanud mus mingit tahtmist midagi muud teha. Kodus oli seekord piisavalt aega endale veidi viisakam väljanägemine muretseda kui võileivalõhnaline tööriietes higipomm (nagu me tavaliselt päeva lõpus kõik oleme) - kleit ja kingad (needsamad lukkudega tapjaollused allpoolt). Polnud eal varem bussis numbriga 37 liigelnud ja mõni linnaosa tekitas pisikese kultuurišoki, aga see selleks. Kuidagi ummikutevaba minek oli ja jõudsin ilmselgelt liiga vara kohale, sest Route 44 uksed oli veel väga kinnised. Tagahoovis muidugi mitte ja sinna mind D. ka kenasti juhatas. Õdusas restoraninurgas oli soe ja mõnus, mõned tuttavad näod ja mõned uued. BB oli pärast kuuajast pausi ja uue setlistiga väga tore taas.

Kuna bussid lõpetavad vist igal pool liikumise liiga vara, siis haarati mind autosse kaasa ja õhtu lõppes kella 3 paiku india söögi tarbimisega ülal Oldbury's. Majatäis näljast ja väsinud rahvast. Pisike Stripe jooksis alla vaatama, mis toimub ja kes kohal on. Ta on liiga armas, noh!

Jõudsin laupäeval tsipa enne kella 2 päeval koju, leidsin külmkapist natuke süüa, broneerisin paar piletit, vahetasin riided ja marssisin jälle välja. Kesklinn oli rahvast pungil täis, sest reedest pühapäevani toimus meil artsfest, millest ma täiesti ilma jäin (v.a siis rahvamassis), aga polnud hullu. Mind ootas ees rongijaam ja pärast tund ja neliteist minutit kestnud sõitu hakkasin Sheffieldi avastama. Või siis teed rongijaamast Corporationi klubisse, mille tagauksel tervitas mind (nagu liiga tihti juhtub), suitsu tegev Jay. Klubi ise meenutas suuruselt kilukarpi ja sinnajäämise ja heliproovi asemel tegin Jane'ga väikese jalutuskäigu mööda miskit suuremat tänavat. Nägime ilmaratast, veidrat second-handi ja paari pubi, enne kui meid teavitati proovi lõppemisest.

Potsatasin mõnusalt diivanile istuma, papptaldrikul paar pisikest porgandit, hernest ja kartulit (kana jäi minust puutumata) ja lasin Jay'l endast paari minuti jooksul, tal eriti õnnelik ja idiootne ülepingutatud kunstniku ilme näol, portree joonistada. Päris vägev sai. Parem kui 10-sekundi ponnistused nii Jay'lt kui Dave'lt Claudiost. Haa!

All klubis aga jõudis The Mercy House lavale ja jäin neid vahtima. Just, vahtima, sest laulja oli blond, noh. Hahah. Lootusetu juhtum. Igatahes - kohtasin taas Millie't, keda tean SOS Festist, ja Phili, kes ka eelmisel õhtul (küll hullumeelse hilinemisega) kohal oli. Loopisime neiu Millie'ga natuke juukseid esireas, sest kuradi hea oli. Parem kui eelmisel õhtul minumeelest. Aga neetult vara lõppes kogu see asi, sest kell 11 pidi saal klubiõhtuks tühi olema. Aitasime Carmenil merchi kokku pakkida ja autosse tassida, lehvitasime ja kallistasime kõigile head aega ja jalutasime rõõmsalt klubisse tagasi. Mu oranž AAA käepael tagas mulle ilmselgelt igasuguse ligipääsu ka pärast keikkat. :D

Muusika, mida DJ suuremas ruumis mängis, oli väga, väga hea ja tantsida saime niimoodi peaaegu head kaks tundi - vahepausidega baarileti ääres ja õues n-ö värskes õhus. All fun and rock'n'roll. Veidi enne kella 2 öösel istusime autosse ja Millie hakkas mu bussijaama otsima. Kaugel oli too ja juba kesklinnast välja saamine oli paras ülesanne kõigi nende ringteede ja muu jamaga. Minut enne bussi väljumist nägime silti jaama nimega ja nii ma jooksin, keset ööd, saabastes, jooksin, et avastada, et buss hilineb. Ja korralikult. Õigemini - õige buss oli kuskil teepeal otsad andnud, selgitas Edi suunduva bussi juht, ja meile saadeti 50 minutit hiljem teine buss. Need 50 minutit veetsin katusealuses toolil istudes ja külmetades, väsinud ja näljane, hoides end toreda sms-vestlusega ärkvel (haha, leidus keegi, kes nii ajuvabal ajal nii ajuvaba juttu suutsis rääkida). Jõudsin kell pool kuus koju ja voodi tundus parim koht maailmas. Soe, noh!

Silmad hüppasid liiga vara lahti, natuke pärast üheksat hommikul, sest Daria sättis end tööle valmis ja segu föönist, kiiretest sammudest, köögihäältest ja hõikamisest erinevatest tubadest ei piisavalt vali, et mind äratada. Pff. Enne 10 saabus vaikus ja nii sain keskpäevani kerra tõmbunult teki all imelises teadmatuses magada. F1 suutsin ka edukalt ära unustada - selle asemel olin linnas söögijahil. Ülejäänud õhtu möödus "Criminal Mindsiga". :)

Kael on siiani valus ja väike väsimus on veel kontides, aga see-eest oli nädalavahetus 110% tore.

Kuhu, millal ja kuidas järgmine kord?

Phototime

2010-09-04T06:47:00.001-07:00

Blurry vision

New hoodie

Nothing new

Memories of Barcelona

Saturday morning candywrapper

To Blackpool and back

2010-09-04T05:21:00.001-07:00

Eelmisel reedel, pärast kiiret tiiru Robanna'sse ja siis koju, et tööriided millegi normaalsema vastu vahetada, koperdasin, aeg-ajalt Dave'i käsivarrest haarates, et mitte ninali kukkuda, uute kingadega kino poole. Läksime "The Expendables'i" vaatama. Oli ja ei olnud ka. Jason Statham oli tore, Sly oli piisavalt jõle ja muus osas tüüpiline action. Selle vahega, et natuke sürr oli Bruce Willist, härra kuberneri ja Sly'd korraga ekraanil näha, ühes stseenis. Broad St. oli reede õhtu ja kella üheksa kohta veidralt surnud ja tühi, aga ega polnud plaanis sinna pidama ka jääda. Scruffy's oli palju meeldivam seltskond ja oi kui hea muusikavalik! Kilkasin ja särasin nagu totu.

Peeaproov uute kingade ja kleidiga seljataga, vedasin end järgmisel hommikul tsipa pärast kella seitset linna, et töökaaslastega kokku saada. Piisavalt uimane oli olla, aga sellest ülesaamise eest hoolitses piisavalt hullumeelne seltskond. Buss väljus üheksast, kolm ja pool tundi ja üks vahepeatus hiljem jättis see meid keset Blackpooli veidrat bussijaama maha. Sebisime end kahte taksosse ja sõitsime hotelli...

...mis ei andnud väga hotelli mõõtu välja, kui, pärast kolmest trepist ülesronimist, oma seitsmele inimesele mõeldud tuba nägime. Katusealune toake kahe kaheinimese- ja kolme üheinimesevoodiga, katuseaken, üks pisike vannituba ja mittetöötav telekas. Kaks voodit olid katki ja loksusid või kukkusid pooleks, kui neile istuda. Hmm. Otsustasime möbleerida ja suuremad-tervemad voodid kokku lükata ühte toa otsa, enne kui uuesti välja läksime - otse Pleasure Beach'i lõbustusparki. Alustuseks läbikäidav õuduste maja, kus igasugused veidrad ja filmidest tuttavad koledused pimedatest koridoridest välja kargasid, ja siis, käepeal randme ümber, edasi.

Järjekorrad olid pikad ja tuul oli metsik, aga see ei paistnud väga kedagi takistavat. Võtsime poole kambaga kohad järjekordades sisse ja lasime end edasi-tagasi-üles-alla loksutada ja loopida. Infusionil jäime tsipa enne lõppu kinni, no nii heaks 20 minutiks, kuni elektrikut ootasime. Enne, järjekorras, olime vihmast läbi ligunenud, nüüd sadas uuesti, tuul oli jäine ja niiviisi seal lõksus istuda oli ka üsna tobe. Aga ega's miskit - kui lõpuks välja saime, marssisime otse edasi järgmisele. Süda tagus hullupööra ja närvid olid tsipa krussis - seda siis enne, kui ise sisse istusime ja asjad läbi tegime. Nende paari minuti ajal oli adrenaliinitase kõrgustes, kurgud karjumisest kähedad ja silmad säramas. Kes aimu tahab saada - vaadake siia.

Viis ja pool tundi hiljem vedasime end, osad läbiligunenutena, tagasi hotelli, et veidi sooja saada ja end õhtuks valmis seada. Kleit ja kingad taas. Taksod linna. Geiklubi. Eeh...nojah. Okei. Muusika oli nagu, ma eeldan, (gei)klubis ikka ehk siis minu igapäevasest repertuaarist tsipa mööda. Ja too olevus kuldses kleidis, kes end Stella Artois'ks nimetas - ei-ei, vaadake, Stella on "a thing of beauty". Too härra-daam ei olnud. Aga naljad olid enam-vähem viisakalt naljakad ja piisavalt solvavad. Mingi hetk ronisime sealt klubist välja ja asusime uut peatuspaika otsima. Üks parimatest aga lasi vaid 8 naela eest uksest sisse ja selle jätsime seega seljataha. Lõpetasime miskis pubis sama tobeda muusikaga, aga rohke tantsuga.

Meie juhataja on too kena hätta esiplaanil. :D

Hotellis tagasi, ei läinud enamik meie toa seltskonnas mitte teps magama. Kõigepealt osalesid mõned neist wrestling-matšis, järgnes küpsisesõda, mille tulemuseks oli küpsisepuru voodites, põrandal ja seintel - jah, see jäi seinte külge kinni. Kella 4 paiku hommikul ronisime viiekesi üle piirete randa. Randa polnud, oli vaid kivitrepp alla vette. Nojah. Vähemalt leidsime pisikese kala. Ja teist ööd järjest sain umbes-täpselt kolm ja pool tundi und. Hommikusöögile marssisin mina pidžaamas - top ja lühikesed püksid -, suures valges pluusis ja saabastes. Viisakamad inimesed hotellis - ehk siis kõik peale meie seltskonna - jätsid vist mõneks sekundiks söömise pooleli, kui meie sisse astusime. Poisid tegid oma tavalisi lolle nalju. Ja pärast minu täiesti haledast esitust piljardis, jätsime suuremad kotid sinna ja rändasime ise uuesti välja.

Maandusime paar tundi hiljem pubis, et jalkat vaadata. Kohas, kuhu pidama jäime, oli umbes kuus suurt ekraani, ühel neist F1 (wohooo!), teised näitasid umbes kolme erinevat jalkamängu. Vot see on pubi, ma ütlen! Odav ka. Ehhee. Seega nägin ära Webberi teise koha ja natuke pallimängu. Joanne tutvustas mind seal maailma parimale joogile - Goldschläger, mis on läbipaistev ja mille pudelis hõljub kuldleheke. Jook ise lõhnab ja maitseb nagu kaneel. Ohsapoiss. Asi lõppes sellega, et Kelly, Danny ja mina jooksime piisavalt lõbusas tujus bussijaama, et tagasi Birminghami jõuda. Kelly'l olid kõigi piletid ja jooksma hakkasime - teadmata suunas - pool tundi enne bussi väljumist. Ohoi.

Õnneks oli too esmaspäev vaba.

Eile jõudsin pärast tööd mõne töökaaslasega taas kinno. "The Last Exorcism" seekord ja, kuulge, see oli väärtusliku pooleteise tunni reedese õhtu raiskamine. Ei soovita. Suures pettumuses läksime pubisse. Jõudsin õhtul veel väikest Stripe'i ja poisse enne tuuri algust vaatama minna. Öiste busside puudumisel toodi mind hoopis hommikul autoga linna tagasi, kus enne kojutulekut sain eriti suures - ja paradiisi meenutavas - muusikapoes ringi vaadata. Claudiol oli miskeid trummijubinaid vaja, meie Eliga olime tüüpilised naised ja vahtisime hõbedaselt säravaid trummikomplekte ja naersime. Aga neil oli terve suuuuuuuur ruum maast laeni kitarre täis!!! Oo, laupäevahommikune rõõm.

Mynewshoes

2010-08-25T12:15:00.000-07:00

Bershka spring/summer 2010. £7.

The weekend before

2010-08-25T12:05:00.001-07:00

Annu magas pooleldi, ärkvel osaga krõbistas Dorritoseid süüa, Liina sõi ka neidsamuseid, mõlemal meil oli purk Stellat, filmiks "Lock, Stock and Two Smoking Barrels" - ja ikka jäime kõik filmi eri etappides mõnusalt magama.

Too juustukook oli meil reedel ja laupäeval seltsiks. Kuna ma kunagi ei mäleta, mis retsepti järgi ma oma juustukooke teen, otsisin seekord ka uue, ühe eriti tunnustatud ja f-sõna armastava kokaonu oma, ja, noh, ennast peab ikka kiitma - tegid seda teisedki - päris hea tuli. :)

Laupäeval tegin pärast linna- (muuseum, raamatupood ja Primark) ja pubitiiru (Actress) kell 2 öösel väikese jalutuskäigu ja suutsin veel mõned head tunnid üleval passida, sest und polnud ja sms-suhtlus oli ka huvitav. :D

Pühapäeval ostsin tulevaks nädalavahetuseks kleidi, 4 naela. Blackpool, kuuldavasti, pole rohkem kulutamist väärt, küll aga pidavat seal hullupööra nalja saama. :D

Midweek

2010-08-18T12:56:00.000-07:00

Nagu igal kolmapäeval, helises täna ja helises eelmiselgi nädalal punkt kell 10 hommikul tuletõrjealarm. Tavaliselt kestab see paar valju momenti, sest tegu on rutiinse testiga, kas alarm toimib. Eelmisel nädalal aga ei tahtnud see asjandus mitte vait jääda ja pärast minutit kohmakate naeratustega ringivaatamist ja üksteisele küsivalt otsavaatamist, marssisime uksest välja ja üle tee oma kogunemispunkti. Vähem kui kümne minuti pärast saime tagasi sisse, sest punane kukk tegutses ilmselgelt kuskil mujal (suitsu polnud kuskilt näha), aga alarm karjus veel kümme minutit edasi. Kõrvadel hakkas valus.

Igatahes oli (ja on) kolmapäev nädala keskpunkt, päev, mil võib veel eelmisele nädalavahetusele mõelda ja juba uut planeerida. Nädal tagasi mõtlesin veel eelnenud reedele, mil Dave'ga üle pika-pika aja uuesti kokku saime, keset parki, ja Scruffy'sse bände vaatama läksime. Ei teadnud bändidest midagi enne, aga päris hea oli. Üks pikajuukselistest koosnev grupp suutis oma meeletult pikaks veninud soundcheckiga väga spinal-tap-situatsiooni tekitada. Puhas kuld. Naerda sai.

Ja ette planeerisin tol kolmapäeval reedet, mil pärast tööd jälle hästi palju kiirustada sai. "Hurry, hurry, hurry...and then wait." Nagu reedeti ikka juhtub vahel. Seekord, pärast toredaid kinnitusi neljapäeval telefoni teel (kohast, kus septembris siiatulles head mitu päeva veeta sain ja mis nüüd vaevalt 15 minuti kaugusel on, st siis stuudiost, kus bänd seekord proovi tegi), et mul on vaja end vaid Bulldog Bashile kohale vedada ja kõik muu on korras, jooksin siis reedel töölt koju ja tagasi linna rongile, et Stratfordi sõita. Jah, seesama Shakespeare'i linnake, mida ma paari hetke jooksul vaid taksoaknast nägin. Festar asus ise 6 miili linnast väljas. Sinnajõudes sain minutiks küüti kahelt tüübilt valges minibussis, kes mind väravani oma lahtises külgukseaugus sõidutasid. Härrased, noh. Mida muud motika- ja metalifestivalilt oodata on??
Väikses bäkkarimajas ootas ees mõnus seltskond, õlle ja võileivad (nooo kuulge, see on mõnitamine, noh - reede õhtul ikka vahib töö vastu). Pärast väikest istumist ja peaaegu jaki põlemapanemist radikal, kui meeletu paduvihmahood järele jäänud oli, läksime Carmeniga teed lava ette otsima. See käis läbi ülisuure telgi lava tagant ja kõrvalt. Rahvast oli palju, Blaze heahea nagu alati, uus trummar selleks korraks ja puha, ja paar tüüpi arvasid pärast, et me oleme kahekesi nii kenad, et võiks meid fotole kutsuda. Nojah.
Customid jäid mul nägemata, sest Mauricioga härraseid vennakesi otsides läks aega ja lõpuks oli ühel neist veel vaja endale jook tuua ja veel aega kulutada. Telk pandi meie ninade ees kinni. Halb. See-eest viidi mind lohutuseks meeletult kõrgele, vurri meenutavale atraktsioonile, mis meid kahte kiiiiiiiiresti üles õhku viskas ja siis üles-alla loopides veel üle pea keerutas, nii et taevas, tuled, maa ja inimesed kõik üheks rattaks sulasid. Arvasin enne teisi inimesi üles loobituna nähes, et mul hakkab kas paha või lasen hirmust püksi, aga hästi läks. Paremini veel - see oli hiiglama tore. Adrenaliin ja kõik see. Ma ei suutnud pärast totakalt naeratamist jätta.

Kaks toredat reedet ja vaikset nädalavahetust seega. Peamiselt tsipa linnast väljas. Ja mõlemad meeletult armsa noore neiuga, kel nimeks Stripe. Väike Jack Russelli kutsikas. Liiga armas tegelane.

Seekord on ka hea nädalavahetus tulemas. Annu ja Liinaga. Ja minu suured küpsetamisplaanid läksid luhta - ahi ei tööta. Tüüpiline. Kuid pole peaaegu seda köögimööblitükki kasutanud ja nüüd, kui tahan, ei toimi too. Seega vean koju suure koguse mozzarellat, basiilikut, ciabattasid, maasikad, viinamarju jms taolist ja küll elame üle. Hommikuks röstsai tomatikastmes ubade ja praemunaga või pannkoogid. (Too esimene on poplaarne inglise hommikusöök, muuseas, jah.)

Novot, kui juhtub nii, et silma jääb näitleja, kes peaasjalikult action-filmides mängib ja neetult hästi siis oma võitluskunstide oskusi näitab, ei jää muud üle, kui need filmid ära vaadata. Jason Statham. "London" on hea ja mitte-action.

Cross-country

2010-08-02T09:55:00.000-07:00

And you singing the song thinking this is the life
And you wake up in the morning and your head feels twice the size
Where you gonna go, where you gonna go, where you gonna sleep tonight?
(Amy MacDonald -"This is the Life")

- ja seekord ei teadnud ma tõesti, kus, millal ja kas. Aga niipea kui buss kella 2 paiku öösel lõpuks Edinburghi kesklinnas peatus ja me Annuga üksteise sõna otseses mõttes möödaminnes üles leidsime, sai ka see küsimus õige pea vastuse. Kuna neiud õhtust alates väljas olid olnud ja mina pärast busside hilinemisi ja lõputuid kurvilisi teid metsade vahel - rääkimata siis eelnenud tööpäevast, kojujooksust, kahe-minuti-duššist ja bussile jooksust - oli n-ö kojuminek (ehk siis Rachaeli juurde) ja teki alla pugemine kõige õigem mõte. Mitte et kõik eelnev poleks takistanud meil lõpmata kaua veel absoluutselt kõigest lobisemast.

Kell 9 silmi lahti ajades ei tahtnud väga veel ärkvel olla, aga aju arvas teisiti ja ei lubanud enam edasi magada. Annu telefon helises. Väljas oli liiga valge. Kui Annu lõpuks end tsipa paremini tundis - eelmise õhtu pindid ja shotid olid ilmselgelt oma töö teinud - ja me end kuidagi valmis saime, jalutasime linna poole - et Treacle's maanduda ja veidi süüa. Ja juua. Menüüs must-valgelt kirjas olnud JD, virsiku- ja kaneelisiirupi, õunamahla ja purustatud jää kooslus plekktopsis serveerituna kõlas lihtsalt liiga hästi. Too kooslus lõi näo särama küll ja kaks innukalt noogutavat pead, kui (stiilselt tunkedes ja tennistes) ettekandja-neiu küsis, kas on hea. Ohjaa.

Jalgsi saarele minek jäi sõna otseses mõttes poolikuks - julgesime vaid poolele teele minna, enne kui tõus vee liiga lähedale tõi. Selle asemel ostsime jäätist ja jälgisime tõusu kiviäärel jalgu kõlgutades (peaaegu maailma äär, poleks teisel pool vett maad olnud, eks), enne kui vihma eest autosse ja Tescosse põgenesime.

Üldse sõin ma laupäeval kuidagi väga palju. Tagasi "kodus", istusime brie, ciabatta ja viinamarjadega köögis, misjärel buss meid linna pubisse viis - sööma. Suutsin endale umbes poole tomati, mozzarella ja basiiliku võileivaga kaasa tulnud chipside kogusest sisse ajada, enne kui piir ette tuli. Järgmine peatus? Järgmine pubi ja joogid ja üsna käest ära minev vestlusteema, mida ei hakka kirjapildis kordama. Hambaarsti ei taha kaua näha.

Jalutasime Annuga Grassmarketil, otsides kohta, kuhu enne Dropkicki sisse astuda. Leidsime ühe, kus käisime WC-s, mille järjekorras oodates sain oma jänkude kohta uut ja põnevat infot. Tuleb uurida. Pangaautomaadi juures oli totralt pikk järjekord. Dropkick oli pooltühi, aga sellegipoolest lõbus - aga tuli välja, et kõige lõbusamast osast jäin ikka ilma. Edasi tuli veel kaks pubi, kaks jalgrattataksosõitu, nimeta joogid ja tore seltskond.

Ärkasin pühapäeval 12 paiku. Peavaluga. Nojah, seda tunnet polegi veidralt kaua olnud. Põhjus? Siider, mis kuidagi teiste jookide vahele end ära peitis. Grr, urr ja pähh. Selle vastu aitas vaid pikk istumine Starbucksis, kuni Annu linnast väljas oli ja vihma ladistas, ja jalutuskäik veepudeliga. Lloydsis vürtsikaid nuudleid süües oli too tüütu peavalu kadunud.

Saime veidi vihmas edasi-tagasi marssida - toidupoe otsinguil nimelt, et mulle tagasiteele miskit tahedamat kaasa leida. Kalliringid Annuga ja teadmine, et paari nädala pärast näeme taas. :) Glasgow's oli veidi üle tunni surnuks lüüa ja mitte ükski poekene enam lahti. Väike jalgsitiir suvalisi tänavaid pidi ja siis tagasi. Brumi buss vuras läbi öö, tehes siin ja seal ja kusiganes lühikesi peatusi, mis mul enamjaolt vist märkamata jäid, sest ma püüdsin kõigest väest magada. Raamat sai ka bussijaamas istudes läbi, seega polnudki midagi targemat teha. 5.58 hommikul - 13-minutilise hilinemisega - jõudsin Digbethi bussijaama, kust nii kiiresti kui jalad suutsid, koju marssisin. 24 minutit läks. Kiire dušš, tööriided selga, vähegi inimlik nägu pähe ja pool tuldud teest tagasi tööle. Silmad punnis ja suud ammuli - reaktsioon tollele tunnile bussijaama ja töölejõudmise vahel.

Ja jälle - kui esmaspäev on unine ja raske, oli nädalavahetus ilmselgelt äärmiselt tore. Jään selle juurde.

Viva Barcelona

2010-07-26T13:01:00.001-07:00

"London calling, yes, I was there, too"

2010-07-26T11:38:00.000-07:00

Laupäeva hommik, kell 9. Istusin Victoria bussijaama ligidal Starbucksis, Zafoni "Tuule varju" ja oma lemmiktee seltsis. Ärkasin tasapisi üles eelneva õhtu lühikesest pubitiirust ja jäätisest linnas - greibisorbett on nii õige ja hea -, filmidest ja kokteilidest kodus, kahe ja poole tunnisest unest enne kell 4 bussipeatusse kiirustamisest, mil linn veel pime ja peaaegu tühi oli, ja kolmest tunnist silmad-kinni-silmad-lahti une ja ärkveloleku vahel bussis istumisest. Tund hiljem jalutasin sihitult Hyde Parkis, jälgides Serpentine's ujuvaid triatlonivõistlejaid ja teisi jalutajaid, püüdes välja nuputada, kas ilm on soe või mitte - päike siras pilvede vahelt, aeg-ajalt lehvitasid tuuleiilid armsa kollase jaki hõlmi.

Mayfair oli ennelõunasel ajal vaikne ja tühi ja - hoolimata sellest, kui rikas elu suletud uste ja akende tagasi võib kulgeda - igav. Edasi, edasi, kiire põikega rahvast täis Oxford St-le, põikasin väikeseid tänavaid pidi Sohosse ja leidsin Lexingtoni ja Breweri nurgalt pärli - vintage ajakirju, postreid, postkaarte, särke jms müüva poekese. Sohos jõudsin samal päeval kaks tiiru teha - ühe kohe siis ja teise õhtul, leides eest teatreid, raamatupoode, kohvikuid, pubisid. Õhtul ostsin Whole Foods poest karbitäie maasikaid, millega ringi tiirutasin ja inimesi jälgisin.

Pärast toda esimest tiiru seiklesin sihitult edasi Piccadilly'le ja sealt edasi Trafalgarile, mis oli oma kummalisel moel - hoolimata sinna kogunenud rahvamassist - mõnus ja rahulik. Peitsin end mõneks ajaks National Portrait Gallery'sse, et BP Portrait Awards 2010 näitust uurida. Ehmatav on kaugelt eemalt fotona tundunud pildile ligemale astudes ja infot lugedes tõdeda, et tegemist on õlimaaliga ja tegelikult pidi nina peaaegu vastu maali toppima - mida mõned ka tegid -, et selles täiest kindel olla. Kes suudab värvidega edasi anda detaile nagu päikesepeegeldus prilliraamil või üksikud juuksekarvad või peegeldus silmis, on minu (kui lootusetult mitteandeka isiku) arvates kohe kindlasti Kunstnik. Ja ka siin nagu McCurry näituselgi oli see üks ehmatav moment, maal, mille ees seisatasid, lugesid, jõllitasid ja ei osanud midagi öelda. Mul polnudki kellelegi midagi öelda, aga neil, kel oli, ei osanud, vaid vaatasid ainult ja kortsutasid kulmu - (ei mäleta autori nime) maal emast kolm päeva pärast tolle surma.

Pool tundi hiljem otsisin lootusetult ülevalt korruselt Oscarit, härra Wilde'i portreed, mille olin alt poest postkaardilt leidnud ja mis pidi selle kohaselt galeriis numbriga 24 olema, aga mida polnud, seda polnud. Lahkusin, Oscar postkaardil kaasas, ja leidsin St Martini kiriku kõrvalt postri, mis mind plaanitust kauemaks pealinna jätnud oleks - õhtul mängiti sealsamas Mozarti "Reekviemi", mis vaieldamatult mu üks lemmik klassikalisi teoseid on. Istusin Trafalgaril ja mõtlesin, kas ja kuidas ja miks ei teanud ma seda varem, et hilisema bussi valinud oleks. Siiralt kahju oli. Selle asemel tegin tolle teise tiiru Sohos ja jalutasin vaikselt läbi Green Parki tagasi Victoria poole. 13-tunnine päev oli lõppemas ja mõte mõnusast külmast joogist ja istumisest tundus täitsa meeldiv.

"Birmingham!" hüüdis bussijuht päris valjusti üle terve bussi. Selge see, et oli. Nüüd polnud enam kaarti vaja, et õigesse kohta jõuda, ja siht oli ka - kodu. Londonis sain nii mitu korda kedagi õigesse suunda juhatada, iga kord küsimuse peale kiirelt kotist kaarti haarates, et nüüd oli hea tuttavas kohas olla. Lesisin, aknad lahti ja The Folk Implosioni "Serge" mängimas, voodis ja ei suutnud ikka magama jääda. See lugu tuletab millegipärast Barcelona öid meelde, kuigi ei teadnud ma siis veel sellest loost midagi ega ei seo seda tolle linnaga mitte midagi.

Pühapäeval lõpetasin "Tuule varju". Veel Barcelonat. Tahan seda linna ja tahan veel Londonit.

Veel fotosid

Weekends and -days

2010-07-21T09:04:00.001-07:00

Nädalavahetuse veetsin vaid enda seltsis, käies läbi raamatukogust ja siis, raamat (Zafoni "Tuule vari" - aitäh, neiud :)) käes, astusin esimest korda kunstimuuseumisse sisse. Jalutasin umbes poole sellest läbi, jättes ülejäänud järgmiseks korraks. Veider, kuidas isegi mitte vähese rahvahulgaga muuseumides ja galeriides on siiski nii vaikne ja rahulik. Isegi sammud, mis muidu taoliste kõrgete lagedega ruumides kajaks, on justkui summutatud ja tasased. Keegi ei räägi väga ja kui, siis ainult väga vaikselt. Eriti tore oli väljapanek lasteriietest ja nende kujutamisest kunstis, nt pisikesed lastesaapad 19. sajandi keskpaigast. Päris ebamugavad tundusid.

Eraldiasuvas saalis käisin Steve McCurry fotode väljapanekut vaatamas. Pildimaterjali Afganistanist ja Indiast, kakskümmend aastat tagasi ja veidi hilisemast ajast. Mõni oli lõbusam, teine kurvem, aga kõik niivõrd erksad ja värvilised. Näiteks seepiavärvi taustal, keset liiva ja ledavat tolmu gruppi kogunenud kõige kirkamates punastes rõivasted naised. Too kuulus portree tüdrukust, kelle rohekad silmad on nii hirmsalt läbitungivad. Ja väike tumedasilmne poiss, kes, pisarad mööda põski alla voolamas, mängupüstolit pea vastu hoiab. See viimane on nii ehmatav, et keegi ei osanud väga midagi öelda. Mina vahtisin sõnatult, silmad pärani, ja jälgisin, kuidas teised, kes mitmekesi juteldes selle fotoni jõudsid, järsku vait jäid ja enam miskit öelda ei osanud.

Pühapäeval suutsin end raamatut lugema kaotada. Kodus, Starbucksi mõnusas pehmes tugitoolis kahe tassi chai lattega, siis jälle kodus. Hea, hea, hea ja võib-olla veel parem seetõttu, et tundsid mõne nimetatud koha Barcelonas ära - selle väikse naeratusega, kui trükitud sõna nähes mälupildid silme ette vupsasid.

Ja eile:

Chocolate and sugar

2010-07-14T10:33:00.000-07:00

Mõtlesin peavalu eemale tõrjudes pärast tööd poest väike šokolaad koduteele kaasa haarata. Aga siis tuli Kelly ja küsis, kas me M&S-i tahaks minna - tassike kuuma šokolaadi? Eh, neiu luges mõtteid tol hetkel.

Lõpuks haaras Kelly meile kahele mõlemale tassi kõrvale veel suure šokolaaditükkidega küpsise ja koogitüki, mida me õnneks jagasime. Tassi kõrval olid veel vahommid ka. Suhkru üledoos pooleteise tunni tööklatši ja naeru kõrvale. Mmmmõnus.

Let's ride

2010-07-13T08:32:00.000-07:00

Sel laupäeval ei lubanud ma endal väga kaua magada ja ajasin end veidi pärast kella 9 üles. Eelmise õhtu pubitiir ei andnud ühestki otsast tunda, seega võis kohe asjalikuks hakata. Kahe ja poole tunni pärast istusin vanasee heasse nr 126 bussi, et Oldbury poole sõita. Saapad ja lühikesed püksid - siinne ilm.

Millalgi enne kella kahte, kui pappkastid kenasti autosse lükatud, alustasime neljakesi teed Radcliffe'i - Blaze, E., Claudio ja mina. Jay ilmus festarile millalgi kuue ja seitsme vahel (vist), Luke ja Chris (vendadest vennakeste asendajad) olid niikuinii kohal. Esimene tund või nii möödus meil E,-ga merchilaudade paika panemiseks ja üles seadmiseks. Minu peamine tööpost tol õhtul. Ja ei kurda üldse.

Inimesi kogunes pisikesele siseruumis toimuvale SOS Festile päris paras hulk ja Fury UK ajaks oli lava ees mõnusalt suur mass eriti positiivset rahvast. Nende ikka ja alati väga nauditava seti lõpus kutsuti lavale lisaks veel mõni bändiinimene siit ja sealt, nende hulgas B., ja Dio sünnipäeva auks kõlas "Heaven and Hell".

BB set oli hea nagu alati, aga veider, sest Dave'i ja Nico asemel olid laval Chris ja Luke. Poisid tegid väga hea töö, aga siiski kõlas kogu asi veidi teistmoodi. Samas, kui "The Clansman" listis on, siis ei kurda mina mitte millegi üle. Hehee. Horns up!

Järgnev tund möödus kogu tavaari kokkupakkimisele ja autosse vedamisele. Tolle õhtu silmailu, tätoveeritus käsivartega norrakast trummar, koperdas samal ajal mööda saali ringi ja ei jaganud toimuvast vist väga palju. Noojah. Igatahes lõpetasime oma väikese seltskonnaga B. bäkkaris, kus ootas paar pudelit Becksi ja tore jutuajamine uue tuttavaga.

Kodutee - või, noh, B. juurde siis - möödus kiiresti, sest pärast oma kartulite hävitamist keerasin end auto tagaistmele kerra ja magasin kuni auto seisma nõksatas. Mulle eraldati lausa eraldi pisike tuba. Haa. Ja magada lasti ka nii kaua kui vaja. Ikka olin kell 11 ärkvel ja järgneva tunni otsisime Claudioga meeleheitlikult telekast midagi vaadatavat. Ei leidnud. Kuni hakkas F1. Siis istusime mõlemad, silmad telekale kleebitud, ja õnneks samu sõitjaid toetades. Ei tahaks itaallasega vaidlema hakata, noh. Õhtu lõpus oli seljataga äärmiselt mõnus nädalavahetus festari, hea seltskonna ja väga toredate tulemustega spordis - Webber ja Hispaania! :D

Väljas on umbes 17 kraadi ja vihm!

Flying away

2010-07-05T12:46:00.000-07:00

Nädal tagasi reedel maandusime taas pärast tööd pubis. Olid joogid - kellele rohkem, kellele vähem - ja jutuajamised, silmast silma ja telefoni teel, ühed lõbusamad ja teised tõsisemad kuni koju jalutades päris kurvaks kippusid. Ma kuulasin rohkem kui rääkisin, ei osanud kuidagi nõu anda ega aidata.

Järgmise päeva kuumas päikesepaistes jalutasime July'ga linna, et taas Michaeliga kohtuda. Jäin etteplaneerimata lõunasöögile mõnusalt jahedas ja uues, modernses baaris. Õhtul seisime ligidaloleva baari ees väljas, nautisid sooja ööõhku ja naersime oma tobedaid nalju ja saksapärast huumorit.

Pühapäevane jalgpall oli olulisem kui kõik muu. Elu tänavailt oli pea pühitud, punavalged lipud lehvisid ja baaride ustel seisid turvamehed. Õhus oli tajutav veider põnevus ja pinge. Mina olin "vaenlaste" seltskonnas. July ja Michaeliga istusime samas baaris, kus eelmisel päeval, kus rahvas oli vaiksem, viisakam ja mitteähvardav. Ma ei valinud pooli, aga aimasin tulemust. Pärast mängu oli tänavail rohkem rahvast, aga mitte oluliselt rohkem hääli. Esmaspeävaks olid enamik lippudest kadunud.

Nädal tööl oli nagu nädal tööl ikka. Väljas oli palav, õhtud väsinuna kodus ja mõni harv jalgpallimäng telekas.

Ootasin reede õhtut, sest siis, pärast tööd haarsin kodust koti ja läksin. Rong ootas ja lennuk ootas (kuigi jäi tunnikese hiljaks), et mind Barcelona ligidal meeldivalt üllatavasse sooja öösse jalutada lasta. Nädalavahetus Barcelonas oli nii meeldiv vaheldus. Aga et ma end just täiesti tühjaks kirjutasin, on kõik siin kirjas. Veider mõelda, et veel eile jalutasin seal ringi, lasin end päikesel veel kergelt kõrvetada, ja täna ootas - pärast liiga lühikest und - taas igapäevane töö. Ja veel veidram oli keset pisikest lennujaama täiesti ootamatult Jay'le otsa jõllitada ja alles pärast mitut sekundit vaikust aru saada, et ta pole mitte veider hullumeelne hallutsinatsioon, vaid päriselt seal. Tema ja Blaze, tagasiteel Birminghami, sama lendu ootamas. Mitu tundi ootamist muutusid palju mõnusamaks ja lõbusamaks. Midagi nii ootamatut poleks üldse osanud ette kujutada ja üllatus oli mõlemapoolselt eriti suur. Nad päästsid mu arvatavatest lõpututest püüetest mitte mõelda mõningale siinolevale ja püüetest unega võidelda. Härrased sõidutasid mu öösel veel kojugi. Ühe väikese erandiga oli eriliselt mõnus nädalavahetus. Ja paariks minutiks kohtusin Vahemerega taas!
Ehk suudan ja jaksan mõni teine päev pikemalt kirjeldada. Fotod tulevad ka.

Weekender

2010-06-20T07:09:00.001-07:00

Küsimärgiga väljaminek eile õhtul jäi päris kauaks küsimärgiga. Kui July ja Michael lõpuks linnast oma pisikeselt ärikohtumiselt siia jõudsid (noh nii pärast 11 õhtul) ja mina "Family Guy'd" vaatasin ja omaette itsitasin, olid nemad liiga väsinud, et enam kuhugi minna. Vahtisime paar tundi teismeliste rikkurite majasid telekast ja lõpuks, kui Michael end magama sättis, istusin ma äkkotsusel taksosse. Järgmine peatus - Rainbow. Üksi kell 2 öösel klubisse minna on veider. Õnneks läks tuttava näo leidmiseks umbes kaks minutit aega. Dance, dance! Veidi pärast 3.30 hakti uksi sulgema, aga kuna tegemist on vaat et R.-i teise koduga, siis saime edasi aftekale jääda. Küll mitte kauaks, sest keegi meist pidi kell 11 tööl olema.

Täna? Liiga vähe und taas, jalka, triikimine ja õhtul Deathstars. Night, electric night!

Ja mis loogika järgi Uus-Meremaa hetkel 1:0 Itaalia vastu juhib? Hah, seekordne MM - expect the unexpected.

Football fever pt 2

2010-06-19T09:46:00.000-07:00

Ma kohe väga pelgan hetke, kui Saksamaa ja Inglismaa peaks jalkaväljakul kohtuma järgmises ringis. Sest siis ei oska ma pooli valida. Nojah, kui ma satun tol hetkel pubis olema, siis olen ma sunnitud puna-valge poolt olema, eks? Muidu lõpeb asi kehvasti, kui sakslaste värava puhul - erinevalt ülejäänud seltskonnast - üle ruumi "wooohooooo!!!" karjun. Eile õhtul igatahes karjuti ja lauldi Rooney ja seltskonna ponnistustele kaasa pubis, päris valjuhäälselt kohe, aga nonäed, ei aita ka terve riigi pubikoorid neid paremini mängima. Ohjah. Peaasi, et Uruguay edasi saaks! Haa. Diego!!

Hm. Ma olen teisipäevast alates iga päev pärast tööd hea tunni või kauem samas pubis MM-i vaadanud. Üks nägupidi tuttav vanapaar tervitab ka juba ja meespool uurib mängude seisu. Armsakesed teised.

Tänane viimane mäng ees ja siis...välja?

Ja miks pidin ma keset kena laupäeva nägema postimees.ee-s uudist, et Pärnusse ehitatakse McD.??? Öäkk.

Football fever

2010-06-13T10:00:00.001-07:00

Reedest alates on ametlikult selle aasta viies aastaaeg alanud - jalgpalli MM. Kõik aknad (kaasa arvatud autoaknad) ja uksed ja Inglismaa puna-valgeid lipukesi täis pikitud.

Reede pärastlõunal (õhtuks on kell neli veidi palju pakutud) vajus peaaegu kogu meie rõõmus kollektiiv Windsorisse kahe laua taha istuma. Telekast näidati MM-i kõige esimest mängu. Üks jook, kinnitasid kõik, ja siis edasi midaiganes tegema. Üks jook? Noh, mitte päris. Teise mängu ajal istus pool seltskonnast ikka veel samas lauas ja mina leidsin endale esimese lemmikmeeskonna. Ja kuidas tekivad naissoole oma lemmikmeeskonnad? Muidugi siis, kui ekraanilt vilksab läbi mõni kena jalgpallur. Seekord siis Uruguay Diego Forlan. Hah, blondid lehvivad juuksed - pole ime.

Pubis istusime kokku head 7 tundi umbes, enne kui D.-ga edasi liikusime. Teel kuhuiganes jõudsin hakata elu pärast muret tundma, sest meie uusin töötaja suutis kuidagi keset tänavat 20-penniseid kerjava naisega korralikult tülli pöörata. Minu esimene õhtu töökaaslastega väljas lõppes veidralt...temal ka järelikult. Edasi koju kingi ja riideid vahetama ja pärast pikka jalgsimatka lõpetasime Rainbow's. Ja, no kurat, mõlemas kohas ja etteplaneerimata R.-i näha oli ka veider.

Nädalavahetus on 100% spordilainel - eilne ja tänane jalgpall (khõm, eilse Inglismaa-USA mängu ajal poleks tahtnud küll üheski pubis istuda) ja F1...millele ma nüüd taas keskendun.

Shoeday

2010-06-06T12:21:00.000-07:00

Mõni päev tagasi paistas hommikul aknast, nagu oleks keegi ülejäänud maailma ära kustutanud.

Tagasi sündmuskohale ehk läksin tagasi kingapoodidesse. Sobisid siiani ja nii hästi. Leidsin teisest poest Miaow'd ka üles...nagu jalga valatud. Niu. Nüüd oleks üleliigset 150 naela vaja ja siis oleks need kaks paari iludusi minuga. Seniks aga nautisin sooja suvist vihma (vihmavarju all) ja tõstsin kotist välja toeseina äärde fotodel oleva paari.

Kohe hommikust alate mõnus päev.

Irregularchoice

2010-06-05T10:55:00.000-07:00

Kardinatest on täpselt niipalju kasu, et liiga valge toa tõttu üles ei ärka, aga isegi need ei kaitse mind kell 8 hommikul saadetavate sõnumite eest. Õnneks suutsin end veenda, et mul on vaja edasi magada ja nii venisin alles veidi enne keskpäeva voodist välja.

Palav on. Ja lämbe. Aga õnneks ei prae päike, vaid on mõnusalt pilvine. Seega jalutasin linna, poodidesse...ja leidsin kingad, mis panid mind neid (olgu, vaid üht, sest teist polnud välja pandud) kolm porda proovima, kolm korda ahhetama ja ohkama ja siis poest välja jalutama, unistades, et millalgi saaks ma nad koju kaasa võtta. Tuhnisin paar minutit netis ja leidsin nad üles:

Ja siis veel:

Miaow

Rocko Yellow

CellarDoor

2010-05-31T14:03:00.000-07:00

Kevad, ilmselgelt.

Laupäev oli põnev. Pool päeva sai laiselda ja puhata ja mitte midagi teha, suvalisel hetkel kööki astuda ja sealt korterikaaslase asemel keegi väga pikk noormees leida. Erik, July sõber, kes nädalavahetuseks külla tulnud oli. Õnneks teadsin tema tulekust ette, seega jäi olematuks ka vali karje sissetungijaga kohtumisel. Kuigi...härra röövel poleks vist köögis kohvi keetnud, ega ju?

Õhtu algas JM'ga Scruffy Murphys' - täiesti etteplaneerimata käik -, kus pärast kahte tundmatut bändi (millest ühe vokalist oli võimsa häälega mustanahaline naine, kes oma maani ja kapuutsiga oranžis...kleidis väga šamaani meenutas) astusid lavale kõigepealt Cauldron Kanadast ja siis Enforcer Rootsist. Kitsastes teksades pulksaledad pikajuukselised noormehed ja mõnus vanakooli metal.

Millalgi pärast kella 2 saime July ja Erikuga Rainbow ees kokku, kuhu jalutas täiesti õigel hetkel ka R., kes suutis hiljem vist umbes kolm-neli korda küsida, kas mulle tõesti meeldis seal. Poleks arvanud, eks? Oli väga elektrooniline, klubi siiski ju, kuigi kordades parem kui tavaklubid.

Kell 5 hommikul sain uued kardinad ka üles akende ette. Veider kellaaeg, aga vähemalt said need üles ja nüüd ehk ei ärka ma nädalavahetusel kell 8 üles, sest toas on liiga valge.

...ja ei ärganudki, sest täna suutsin kõigest kahe mõnehetkelise ärkamisega lõpuks kuni poole kaheteistkümneni magada. Väga vajalik pikk uneaeg. Ja väga mõnusad kolm vaba päeva.

New playtoy

2010-05-27T12:59:00.000-07:00

Saturdaystreats

2010-05-19T21:27:00.000-07:00

24 kraadi ja ainult päike.

Iced Chai Latte.

Ülaltkorruselt üle hoovi kõlav läbi võimu mängiv kitarr, mis kõlab peaaegu nagu Oasise "Wonderwall", aga pole üldse see, ja mis pehme, sooja õhtu, loojuv päike veel nurga tagant kaugeid maju kuldseks värviv ja poolik kuuketas juba üleval katuste kohal, veel mõnusamaks teeb.

Tükike šokolaadi.

Oasis - "Wonderwall"

Ja - jah, ma tean, et ma pole veel oma reisinädalast sõnagi kirjutanud siia. Ehk homme. Seniks aga leiab kaks pikemat kirjatükki MySpace'i blogist (link peaks kuskil siin olema...)

I was made to fly

2010-05-11T13:01:00.000-07:00

Rahakaart rahakotis - postkontoris raha vahetades pakuti toda toredat kaardikest ja mina kui suurtes kogustes sularaha kaasas mitte kandja olin kohe rõõmuga valmis seda endale täitsa niisama saama.

Kott pakitud - terve nädalajagu asju ühte käsipagasi kotti suruda on päris ajusid nõudev tegevus. Ja samas saab kõike peale dokumentide ja piletite, riiete ja jalanõude kohapealt, eks? Mary Poppins, vaata ja imesta.

Telefon ja pleier laadimas.
Piletid prinditud.
Kell on 21.05 ja buss väljub 02.00.
Head puhkusesoovid ka kaasa antud.
Kõik peaks olemas olema.

Pühapäevani!

One minute science/Insanity Pulse

2010-05-09T13:13:00.000-07:00

Love it, love it, love it!!! Suurimad tänud ja kummardused R.-le, kes mulle lõpuks selle albumi vähemalt tänaseks hoida ja kuulata andis. Mm.

Aga nüüd teine tähtis osa postitusest. Ma mõtlen ilmselt iga kahe päeva tagant ümber ja muudan plaane ja ei tea ise ka, mida teen. Alguses oli kõik paigas ja siis paisati kõik segamini. Igatahes nüüd, enne kui lõpuks check-ini ära teen, kirjutan üles ka, et igasuguseid segadusi vältida.
Ma siiski kaon neljaks päevaks Soome avarustesse (just nimelt kaon, sest avastasin eile õudusega, et mu armas-kallis roosa Sony Ericsson ei tööta. Niuks. Sellega peab midagi ette võtma.)
Pühapäeval olen Tallinnas - päeval sugulaste poolt ülevaatamiseks ja õhtupoole ehk, ma loodan, kostitavad Laura ja Nele mind enda juures. Esmaspäeval liigun Pärnusse, et järgmisel päeval taas lennata.

Mm...lähen naudin nüüd muusikat edasi. Kohe nii ei raatsi seda ketast tagasi anda. Muusika jääb arvutisse, jah, ma tean, aga füüsiliselt plaati käes hoida on hoopis teine asi ju. Ja seda albumit ei saa enam kuskilt. Pfft. Seega mida kiiremini ma klaviatuurist eemale saan, seda kauem aega saan neljaleheküljelist bookleti lapata-lugeda. Ihii. Ahh...

Näeme nädala pärast! xo

Today smells of rain and cocoa butter

2010-05-06T09:42:00.000-07:00

Mugin ühe käega ananassitükke süüa, teises käes on tass chaid, läpakas balansseerib põlvepeal ja ise vahin välja hämarasse pärastlõunasse. Täna on terve päev väljas vihma lõhn olnud. July tuli ja näitas suure õhinaga oma uut väikest Nikoni Coolpix kaamerat. Tjah, ja mina vahin Vanaga tõtt ja mõtlen, et võiks eilsest paar udust ülesvõtet arvutisse tõmmata. Ehk on mõnel arusaadavalt peale jäänud ka mõni Dream Evili ja Hammerfalli onu, keda eile JM-ga Wolverhamptonis vaatamas käisime.

Nagu ikka sellistel puhkudel, jooksin töölt koju, sahmerdasin kiirkorras end valmis ja jooksin tagasi linna bussi peale. Tund ja 45 minutit hiljem asusime JM-ga Wolvesis otsima pubi, kus end maha istutada ja väikese joogi-söögiga kostitada. Polnud just suur üllatus, et igal nurgal ja pubis oli pikajuukselisi ja nahktagides tüüpe näha.

The Slade Room oli üsna pisike klubi päris väikese lavaga. Aga rahvast oli tolle ruumi jaoks just piisavalt. Lavale astusid eile õhtul kõigepealt Tribe, seejärel Dream Evil ja lõppeks Hammerfall, kellest mitte ühegi loominguga ma varem kursis polnud. Algas hästi ja aina paremaks läks. Eriti kui DE ajal kolmveerand rahvast "we are metal" skandeeris. Kogu asjal oli vaid üksainus suur AGA. Ma pidin 22.50 bussi peal olema, et linna tagasi saada. Seega nägin Hammerfalli setist vaid esimese poole. Oh, transpordi valud. Aga nii palju kui nägin, oli pöidlad püsti...või siiski horns up.

Südaööl mööda New Streeti bussijaama poole kiirustades leidsin end äkitselt KISSimaailmast. Särgid ja näomaalingud ja kõik muu taoline. Eh...ahjaa, eile õhtul oli KISS B'hami LG Arenal. Bussijaamast JM-ga (kes oli endale miski hilisema bussi B'hami sebinud ja seega ka kogu Hammerfalli seti ära sai näha, fänni õigus siiski ju) välja astudes rääkisime paar sõna mõnusate habemik-onudega (ok, ühel kolmest oli habe) juttu. Nood olla just Wolverhamptonisse teel. Tulid KISSilt. Linnadevahetus, eh. Igatahes, pärast selgitamist onule, et ma pole mitte rootslane, jätsime nad takso otsinguile ja jalutasime ise siia. Korterisse st. JM-i järgmine buss edasi Coventry'sse läks kell 3. Öösel jah. Sain imeilusad 3 tundi magada.

Sellest tulenevalt jõudsin hommikul tööle läbi Starbucksi, olles kuskil sügava väsimuse maailma imeilusal chai pilvekesel. Aga nagu me öösel mõlemad kinnitasime ja paika panime, on need rasked, tapva väsimusega hommikud tõestus sellest, et eelmine õhtu oli korralikult hea olnud. Vot. Ja meelde ei jää ju mitte rasked silmalaud hommikul vaid siiski eelnev õhtu keikkal. :)

Muuseas, Wolverhamptoni Broad Street on poole toredam kui B'hami Broad Street. Siinne on ööklubimaailma, pikk ja lai ja üsna ebameeldiv mulle. Wolvesi omal on eilne tore klubike, tätokasalong ja kariibi söögikoht.

Thank you, mum!

2010-04-29T08:58:00.001-07:00

Pakike jõudis kohale. Nii armas!!! :)

Sundayplans

2010-04-25T05:25:00.000-07:00

Windfinder näitab praegu väljas 18 soojakraadi olevat. Eile umbes samal ajal oli 19 nende andmeil. Väga suvistes riietes (lühikesed püksid ja lühikeste varrukatega pluus) oli mõnusalt soe küll. Lähen uurin lähemal ajal, kuidas täna on. Päike igatahes paistab taas. (Parandus pool tundi hiljem: vihma sajab! Niipalju siis välja minemisest...)

Need kuuldused, et ma varsti korraks koju põikan, muutuvad järjest kindlamaks. Praeguste, veel mitte 100% kindlate, aga aina enam meeldivamate plaanide järgi peaks ma pühapäeval numbriga 16. mai Tallinna jõudma, sealt esmaspäeval Pärnusse edasi liikuma, et kuskilt teisipäeval tagasi Londoni poole lennata. Olen üpris kindel, et nii ka jääb.

:)

Vaatasin reede õhtul kaks ja pool filmi ära. Esimene oli enam-vähem okei thriller nimega "Untraceable", warm-upina igatahes sobis, et veidi hiljem "Paani labürint" ette võtta. Ise ei oska ju heade ideede peale tulla, seega vaatasin soovituse peale ja ei kahetse kohe üldse mitte. Vägaväga hea. Faun on oma sarvede, tulnukanäo ja pikkade jäsemetega samaaegselt kõige koledam ja graatsilisem tegelane. Vahva tegelane. Ja samas kõige hirmsam olevus, keda ma filmides üldse näinud olen, on too silmadeta tegelane. Uhh.

Olin 95% kindel, et veel üht filmi püüda vaadata on ilmselge lollus ja ma jään esimese kümne minuti jooksul magama. Jõudsin 32. minutini, sest siis jäi film end puhverdama (online's vaatasin) ja ei liikunudki edasi. Siis jäin magama ka. (Et kell 6 hommikul telefonikõnele vastata...oh üllatust!)

Eilne õhtu möödus "Zodiac" filmiga. Soovitan täitsa. Jake Gyllenhaal ja Robert Downey Jn. (Too, kusjuures, oli filmivõtetel kohati ise sama täis kui tema mängitud karakter, ajakirjanik Avery, ja kadus mõneks ajaks üldse nagu tina tuhka, mispärast ka tema tegelane pidi ümber kirjutatama.)

The mising frame

2010-04-21T11:40:00.000-07:00

Jalutasin eile töölt koju, jakihõlmad lahti ja tuules lehvimas, sest soe oli. Jäin täiesti tahtmatult vahtima mööda sõitvat onu korralikul tsiklik ja onu vahtis vastu ka. Vägev ratas oli. Naeratasin. Ja see polnud mitte üks vähestest kordadest viimase paari nädala jooksul.

Kerides aega tagasi pea kaks nädalat, eelmisele postitusele järgnevasse päeva (ehk olen tõesti kirjutamisega veidi laisk olnud), leiab mind pärast tööpäeva lõppu nii mõne oma poe kui teiste meie B'hami poodide kolleegidega Briar Rose's kerget joogipoolist kurgust alla kallamas ja ühe nende sünnipäeva tähistamas. Oli reede, oli palgapäev, oli too sünnipäev ja lisaks sellele tähistasin omasoodu Nele sünnipäeva ka. Ja täitsa kenasti kohe. Lisaks oli üle tee pubis veel keegi, kellele minna tere ütlema ja kellega pitsat õgida.

Tol esmaspäeval ärkasin naeratusega, mis ei kadunud enne uuesti teki alla jõudmist - isegi tööl kaks tundi kraanikausside ääres rabeledes (oli minu nädal nõusid pesta). Mõned tunnid hiljem seisin palju meeldivamas kohas - O2 ukse taga, veel imelühikeses järjekorras, kuulasin pleierit, kannatamatult oodates, et aeg kiiremini edasi liiguks ja aeg-ajalt kotist piletit piiludes. Piletit, millele oli trükitud "AFI". Olin nii ligidal - ja mitte ainult ajaliselt, sest kui uksed lõpuks (3-minutilise hilinemisega) avati, sebisin end kiiremas korras otse lava ette, vasskule ja esimesse ritta piirde äärde.

Pool tunnikest hiljem olid esimestena laval The Dear and Departedm, kellest ma ausalt väga palju ei mäleta peale selle, et nad üsna raadiosõbralikud on, samas miski väikese erineva kõlaga. Pärast neid möllasid laval Sick Of It All, otse New Yorkist, pika tegutsemisajaga hardcore bänd, kelle laulja mingil hetkel ruumi keskel seisnud entusiastid pooleks jagas ja siis üksteisele otsa õhutas jooksma. Pit, pit, pit!

Tsipake pärast poolt kümmet õhtul "sain oma unistuse kätte". Sain jah. Mõni elektrooniline südamelöök ja punased tuled laval ja siis lülitas mu aju end mingile teisele režiimile, mis suutis vaevu mulle selgeks teha, et hei, Hunter, Adam ja Jade jalutasid just lavale. Err...mmmhmh. Samasuguse suu-kõrvuni-häälepaelad-valla olekuga läks õhtu edasi hetkest, kui Davey lavale jooksis ja "Medicate" algas. Seti jooksul jooksid (väga õige sõna, muuseas, sest need noored hinged lihtsalt ei püsi laval paigal; Hunger hüppab, Jade tantsib ja Davey jookseb ringi) nendest kõige-kõigematet lugudest läbi - "The Leaving Song Pt II", "Beautiful Thieves", lõpupoole "Girl's Not Grey" ja "Silver and Cold". Mõlema soojendusändi laulja sai ka oma külalislaulja momendi, kumbki ühe looga.
Mul pole mõtet nii pikalt seletada, kui ülalpool pilvi ma hõljusin ja endale mõttes korduvalt nuiaga pähe virutasin, püüdes endale selgeks teha, et ma tõesti-tõesti näengi nüüd neid, siin ja praegu ja täiesti reaalselt kohe. Kuldne trummikomplekt ja kuldsed valguspaiskavad kastid lavaservas, täistätoveeritud käsivarred - paari meetri kaugusel, näpista end palju tahad. Kokkuvõtteks siis niipalju, et härrad oskavad lava otsast otsani täita, nii iseenda kui muusikaga, milles ei tule karvavõrdki pettuda. Miks peakski? Ei läinud ma sinna vigu otsima, vaid nautima. Ja mu jänkud said ka niiviisi autorite kohalolu tunda. :D

Ülejäänud nädal, hõlju vaimselt kuitahes kõrgel, polnud kehale üldse mitte nii mõnus. Veel neli päeva vähemalt kolm tundi ahjude küürimist ja nõudepesu ei tahtnud seljale mitte väga meeldida ja niiväga oleks tahtnud seda seljamassaaži, mida natu-natuke eelneval nädalavahetusel tunda sai. Seega olin reedeks üks suur väsimus ja keerasin end teki alla kerra, et laupäeval siiski vara ärgata ja F1 kvalifikatsioone jälgida (no olen jah veidi hull tugitoolisportlane). Ei läinud mitte õnneks. Aga see-eest oli taas üks igati meeldiv nädalavahetus laupäeva pärastlõunase poeskäimisega - jõudsime tagasi paari kilekoti ja kahe pitsaga. Kilekottidest oli näha õllet, sest tähistada oli vaja. Oli nii veider nädal olnud - minu algusest lõpuni armas esmaspäev, kolmapäevane teade, et herr Peter Steele on meie hulgast lahkunud (RIP ja maani kummardus), too hull vulkaan ja kõik muu. Pluss - oli vaja tähistada Laura sünnipäeva ka siinpool.

Ja esmaspäeval oli väike, veidi imelik aga samas täitsa üht klaasikest vääriv aastapäev.

Tegelikult ei juhtu praegu üldse väga palju. Levivad jutud (tõepõhjaga), et viibin varsti mõned päevad Soomes ja siis veel jutud (küll veel kahtluse all), et ka päeva Eestis. Eks näis, mis ja kuidas ja millal saab. Seniks naudin sooja ilma ja valgeid õhtuid.

12. aprill oli suurepärane ja 12. mai tuleb ka tore!

(MySpace'i blogis on keikkast pikemalt. Ja fotosid pole, sest eelmine kord teatati O2-s, et mu Vana on professionaalne kaamera, mida ta tegelikult pole, ja sisse lastakse vaid nood rahakotist pisemad digid.)

16

2010-04-08T08:56:00.001-07:00

Windfinder näitab praegu Birminghamis 16 kraadi sooja olevat. Töölt koju jalutades tundus küll umbes nii palju.

Ja nii edasi nädalavahetusse. Vahva!

20/20

2010-04-07T12:19:00.001-07:00

Tõmbasin poolteist nädalat tagasi akendelt lumehelbed ära ja otsisin aknapesuvedeliku välja. Jah, kevad. Ja kevadega tuli uus töö, millega olen praeguseks nii kaugele jõudnud, et training on tehtud ja täna veetsin mõne töökaaslasega kaks head tundi toiduhügieenikoolitusel. Done and dusted! Võileiba kellelegi? Kusjuures, puuviljadega jätkan ikkagi, sest hommikuti tööle jõudes (st kell 7) ootab mind ees ports magustoite, mida teha ja riiulitele lükata. Hee.

Täna koju jõudes ootas toas ees nii-nii tore ümbrik. Väike ja valge teine, aga ma teadsin esimesest hetkest, kust see pärit on ja mida sisaldav. Varsti-varsti!
Eile koju jõudes ootas mind ees eriti roosa ja nii-nii tore ümbrik, mille sisu kohta polnud mul esialgu aimugi. Hee - suur Kalevi šokolaad ja pühadetervitused kodust! :)
Ja need pühad, mille puhul meil kokku neli vaba päeva oli töölt (reede, nädalavahetus ja esmaspäev), möödusid mitte midagi tehes. Mitte midagi asjalikku see tähendab. Pikad-pikad uned, külaline + pitsad ja filmid ja veidi pühadešokolaadi. Mmmmmõnus! (Korterikaaslastel oli ka külaline, kellega nad eriti valjult elutoas klubimuusikat kuulasid ja see segas tsipake filmivaatamist...eriti kui püüad S. Kingi loomingul põhinevat õudukat vaadata. Hmm.)

Külalistest rääkides, kevadega tuli Merli ka! Tuli ja oli mõnusad kolm päeva - millest hommikud ja varased pärastlõunad veetsin ma tööl ja ülejäänud aja püüdes midagigi linnast näidata. Ei kukkunud just väga hästi välja ja ööelu jäi üldse nägemata, sest me olime mõlemad liiga väsinud, et end välja tirida. "Black Books" oli piisav meelelahutus. :D Ehk jäi tal midagigi vähemalt siit meelde.

Basterds

2010-03-23T12:14:00.000-07:00

Contains strong bloody violence

Nii ütleb väike punane ring numbriga 18 selle keskel mu "Inglorious Basterds" DVD tagakaanel. (HMV ja nende £6 pakkumised on lihtsalt jumalikud!) Ma ei pannud seda üldse tähelegi ja marssisin elevil kassasse, ulatasin karbikese neiule, raha ka ja...ja siis vaatas neiu mulle otsa ja küsis, kui vana ma olen. Ma olin hetke täiesti segaduses ja ei osanud talle midagi vastata, jõllitasin vastu, aga miski loksus paika ja sain lõpuks kaks sõna suust. Äärepealt oleks pidanud dokumentigi näitama. Täitsa lõpp. Kui jõulude ajal mind töölt poodi kellegi suitsude järele saadeti, ei tahtnud keegi midagi näha, aga DVD-d ostes peab ID kaasas olema. Järgmine kord lähen püüan kööginuga osta (kunagi varem märkisin, et nugade müügil kehtib ka K-18 reegel). Wild, wild world.

See oli pühapäeval. Lõpetasin just nimetet filmi vaatamise ja seljataga on neli täispikka tööpäeva. Õnneks on hommikuti hea ja valge väljas, sest muidu oleks kella 7ks kohalejõudmine tsipa raskem. Aga pole hullu - kui 15.30 lipsu eest saab võtta, koju minna ja pool päeva on veel ees. (Must lips, särk ja põll on töövorm.) Aga nüüd koristama, sest Merli ei pea mitte nädalavahetuse Dorritose-tükikesi diivani ääre alt leidma. :D Later!

Well, well

2010-03-17T10:36:00.000-07:00

Ha! Ei usu ainult, et see lugu väga paremaks muutuda võiks...Hm.
Brittide eurolugu uuenduskuur?

Strawberry fields forever

2010-03-17T09:52:00.000-07:00

"Meil lobisemise eest palka ei maksta."

Miskipärast hüppas see lause mulle pähe, kui koogitükke tsellofaani pakkisin. Jah, võib-olla kellelegi makstakse. Kindlasti makstakse - neile telesales inimestele näiteks. Aga mina ei suudaks päev päeva järel istuda oma kuubikus, jõllitada vaheseinu, tunda end täpselt nagu "X-generatsioonis", ja aina helistada, helistada, helistada, püüdes järgmisele nimele ja numbrile müüa midaiganes. Ma pigen pakin koogitükke ja kaalun kana 60-grammistesse plasttopsikutesse ja torkan petersellilehekese kaunistuseks sinna peale, enne kui karbitäie külmikusse lükkan. Pigem köök kui meeter korda meeter kuubik.

Koogist ja kanast võib järeldada, et puuviljad ja šokolaad on minevik. Et mitte paanikat ja muret külvata, olin selle koha pealt veidi tasa, et kolm ja pool nädalat tagasi, muidu toreda pühapäeva õhtul helistas juhataja ja teatas, et meie pood on nüüd kinni ja lõplikult. Ah, no...ja mille kuradi pärast ma siis uued tööpapud ostsin? Üldsegi - kõigest eelneval õhtul mulle sellest nii teatada? Maga kaua tahad esmaspäeval, mõnus küll, aga...noh...meile magamise eest ka palka ei maksta ju.

Oli, mis ta oli. Täna oli igatahes kaks ja pool tundi kaalumist ja pakkimist ja eriliselt toredat seltskonda uues töökohas, täna ainult proov küll, aga kohta pakuti ka pärast - lisaks tükile porgandikoogile. "Kuidas läheb, lilleke?" küsis juhataja, Keith, möödaminnes. Lilleke õitses omaette keset koogitükke ja arvas, et päris hästi. Sain oma köögi - siin. Ja kõige toredam on see, et ma käisin seal varem jube tihti eelmisele juhatajale teed ja kohvi ja süüa toomas - eelmine pood on paar ust eemal!

Ja siis tuli Merli ka veel! (Noh, tunnikeseks, aga siiski.) Šokolaadiga! :D Hea päev. Nüüd on vaid purki Guinnessit vaja, et tähistada - topelt, sest lisaks uuele tööle on täna vaja püha Patricku auks klaas tõsta. Iiri pubides, mis teepeale jäid, oli pidu juba tunde tagasi täitsa hoos (kui arvata tänavail laiutava klaasikillupuru järgi).

Cheers!

Blahdi-blah

2010-03-12T14:08:00.000-08:00

La-la-laa-bla-bla-la-la-laa.

Umbes nii kõlas brittide väljavalitud eurolaul selleks aastaks. Oeh. Miks ma kulutasin poolteist tundi sellele saatele, ma ei tea. Uudishimust ehk. Polnud miskit hääd igatahes. Oli kaks noormeest, kaks neiut sooloartistidena ja kaks gruppi, kes esitasid kõik ühe ja sama hitimeister-onu kunagisi popp-hitte. Onu valis kolm parimat välja, kes esitasid finaalis kõik ühte ja sama, sama onu ja veel ühe teise mehikese kirjutatud eurolugu. Noormehed olid head, neiul läksid sõnad meelest ja ta lehvitas nii kohutavalt oma mikrist vaba käega. Ma vihkan selliseid tuuleveski-tibisid. Uhh.

Khm.

Eesti Malcolm Lincoln, kelle lavaesitust ma küll etv eriti niru, õigemini olematu neti-live ühenduse tõttu ei näinud, meeldis mulle vähemalt videos küll. Igatahes parem kui siinne...lugu. Ja kõvasti parem kui need mõned klipid, mida vahepeal teiste riikide väljavalitutest näidati. Üks hullumeelne koledus teise otsa. Ma vist jätan see aasta saate vahele või kuulan R2-e samal ajal. Pidavat paras kõhutäis nalja olema.

Kahju, et Otti ja Märti ei näinud. :(

Nightmare industries

2010-03-11T05:57:00.001-08:00

Ma jäin Waterstonesis üsna lolli näoga lasteraamatute eripakkumiste riiulit jõllitama, kui see mulle teepeale ette jäi, too raamat uhkelt keset riiulit säramas. Vahtisin ja mõtlesin omaette, kes ometi tuleb mõttele anda välja lasteraamat aluspükstes maailmapäästvatest tulnukatest. Uhh. Ma olin kohe eriliselt rõõmus oma lapsepõlve Emili ja Ronja üle (esimene neist on täiesti kapsaks loetud). Ja et kõik veel veidralt naljakamaks teha, kujunes selle raamatu mainimisest tollesama pühapäevase päeva õhtul pubilaua taga vestlus Teletupsudest. Nojah.

Aga äkki nendesamuste veidrate tulnukate pärast külastavadki mind igal öösel aina hirmsamaks muutuvad unenäod. Aitäh, alateadvus, aga ma saaks ka ilma nendeta väga kenasti hakkama.

The new pretty is not for nice girls - Times Online

2010-03-07T04:24:00.000-08:00

The new pretty is not for nice girls - Times Online

Am I becoming a girly girl and reading fashion every Sunday now? Ooh boy. Süüdistage päikest, mis läbi akna võimendatuna nagu palav suvi tundub.

Sunday times

2010-03-07T03:42:00.000-08:00

When our restaurant critic invented ‘The Blonde’, he did it because blonde girls wear high heels, have dirty laughs, swear and joke
Blonde isn’t a hair colour, it’s a social, cultural, psychological and aesthetic choice.
"Why Gentlemen Prefer Blondes" - AA Gill, The Sunday Times, 7.03.2010

Pühapäeval ennelõunal on mõnus ajaleht (isegi virtuaalversioonis) ette võtta ja selliseid terakesi sealt välja noppida. Life & Style lehelt oli see artikkel väga muhe lugemine - kuidas tolle restoranikriitiku kaaslaseks polnud mitte "partner", mõni veider keskaeline seelikkostüümis naine äärelinnast, vaid igaühe oma ettekujutusest välja astuv "blond".

Vot siis. Pluss, autor annab väga hea vastuse sellele, miks on olemas blondinaljad, aga mitte brünetinaljad. :)

Time to dare

2010-03-06T08:41:00.000-08:00

Avastada ühel mõnusal õhtul üle hoovi korrus allpool selline vaade on päris meeldiv, peab tõdema. Kunagi kuulsin isegi kedagi seda armsat pilli mängimas, vähemalt ma arvan, et oli toosama. Ja siis kuulda ja kuulata hommikul, kuidas keegi peakohal bassi mängib. Kuskohas need härrad varem olnud on, ah?! Ja kes nad sellised üldse on, on veel parem küsimus.

Las need härrad hetkel olla. Eelmisel pühapäeval, päris pikaks veninud õhtut külaliste seltsis (hästi palju poola keelt, aga õnneks üks mitte küll puhastverd inglane, kuid ilusasti seda keelt kõnelev), vedasin...hm, ei, see pole õige sõna. Tõttasin hoogsal sammul...kurat, ei, see kõlab nagu "Kevade" või miskit taolist. Igatahes läksin nii kiiresti kui ma seda saabastes ja tomatiks muutumata suudan, Stephen Kingi romaan ja Vana kenasti kotti pakitud, rongijaama, et seal kolm minutit enne väljumist rongiistmesse langeda, sügavalt hinge tõmmata ja omaette naeratada. Glasgow, I'm on me way. Vahepeatus Prestonis, umbes täpselt 56 minutit või nii naeruväärselt kalli veepudeliga ja siis läks sõit edasi Glaaasgooooosse...mitte enam nii mugavalt. Rong oli usteni rahvast täis ja kahe vaguni vaheliste uste vahel veetsin minagi mõnusad tund ja kümme minutit viie kaaskannatajaga. Toosama veepudel päästis mu elu. Ja pleier, otseloomulikult.

Glasgow'sse jõudsin kell kuus õhtul, olles teise poole tollest rongisõidust isegi istudes ja magades veetnud, The Cathouse jäi nägemata, sest ma jalutasin otseteed viis minutit eemal olevasse klubisse, kus tõrges tädi mind sisse ei tahtnud lasta. No kuule, kümme minutit?! Pff. D. viis mu siis ümber nurga tagauksest sisse ja ma võtsin nõuks toda tädi terve õhtu vältida. No nii igaks juhuks.

Armsad naerusuised tervitused, mugav tugitool ja käed tööd täis, sest herr B. lasi mul kuus koopiat õhtusest playlistist kirjutada. "The Clansman"!!! Ok, rahu...ainult rahu. Whipiduuu! Khm. Lavale astus esimesena ootamatu kohalik soojendusbänd, kelle kaks üpris värisevate häälte ja kätega poissliiget pärast alla tulid ja B.-d näha soovisid. Küsisid, kas "The Clansman" ka esitusele tuleb. Vahetasime D.-ga kiire pilgu ja kehitasime õlgu. Vot ei tea. Eks kuuleb, näeb. Turbyne'i ehk õige soojendaja ajal toimus allkorrusel pidu. Või, noh, õigemini kaks härrat magasid, üks istus niisama ja kaks ülejäänud olid kuskil üleval bändi vaatamas. Sama siin. Ja hoplaa, päris hää oli. Hea karjuv vokaal ja üks instrumentaallugu. Täitsa hea meel oli, et neid veel näha saab.

BB oli muidugi hoopis teine tera. Kogunenud hulk šotlasi viibutasid rusikaid ja laulsid täiel rinnal kaasa, mida lugu edasi. No ja kui aeg jõudis kahe Maidenini, eriti "The Clansmanini", siis võite ise arvata, mis juhtus. Kogu entusiasm ja õhku visatud käed ja rahvapoolne vokaal kahekordistus. See lugu seal maal. Oiiiii, need olid minutid, mida mitte poleks tahtnud maha magada.

Aga et tegu oli pühapäevase ja vanusepiiranguta üritusega, lõppes kogu asi varem kui mõni keikka üldse alata jõuab. Minupoolne panus (sest "you're a part of the community now, Ev," ütles B.) oli kogu bäkkari toiduvarude kokku ja bussi pakkimine. :D Veidi aeg edasi ja mind ootas liiga õhukese padja, ent see-eest sooja tekiga Travelodge'i voodi, hea pikk uni (väljumine oli kell 12 järgmisel päeval) ja hommikul soe dušš!!! Soe vesi! Ma pidin pool riiki läbi sõitma, eks, et sooja vett saada. Ei kurda samas.

Esmaspäev veeres ratastel Newcastle'isse, kus aitasin Annal särke lahti pakkida ja sorteerida, kiire söök ja...ootamine. Ja veel ootamist. Ja siis veel ja veel ja...no pagana päralt, kuskohas on helimees?! Selle asemel, et end kella kuueks kohale vedada, ilmus too kangelane tsipa enne seitset (uste avamisajaks oli algselt just 19.00). Vähe prooviaega, aga see-eest suurepärane muusika kõlaritest. Bäkkar oli seekord, oh üllatust, köögis. :D

Turbyne oli taaskord hea, ent mitte just kõige huvitavam kohalolijatele, mulle tundus. Umbes kolmandiku BB setist olid onud saalis ikka veel üsna tuimad ja tagasihoidlikud. Esmaspäeva õhtu, saan aru, aga siiski. Maideni lugudeks oli vähemalt poolel publikust õige ind ja hoog sees, "The Clansman" sai ka siin erilise poolehoiu ja sealt kuni lõpuni läks juba päris hoogsalt. Oh, nii hea oli!

Särgid üle loetud, asjad kokku pakitud, joogid bussi veetud ja minek. Ei mingit hotelli seekord, vaid neli tundi sõitu tagasi koju, kus kaks härrast veel edasi sõitma pidid. Sõit järjes külmemaks muutuvas bussis möödus peamiselt magades, mis siis, et "300" DVD-mängijasse lükati. "Pole tüdrukute film," ütles D. Nojah, ilmselgelt mitte. Uni oli. Seega magasin, nina külm nagu kesktalvel väljas bussi oodates.

Majas polnud ka parem, kusjuures, sest küte oli välja lülitatud ja gaasiga oli niisamagi probleem. Hmm. Nii tõmbasin end kell pool viis hommikul teki sisse kerra ja mängisin urus peidus olevat lumejänest. Soojem hakkas igatahes.

Ja sellise toreda minituuri lõpuks, küll mõned head päevad hiljem, näitas BBC4 eile õhtul alustuseks doki "Heavy Metal Britannia" - poolteist tundi briti heavy metali ajalugu (Brum!) -, siis pool tundi parimaid live-palu BBC stuudiost ja lõppeks Iron Maideni keikka-klippe aastast 2008. Oi kui neid härrasid ka kunagi oma silmaga näha saaks...Selline ületamatu rahutus tekkis sees, vaadates-kuulates lugusid nagu "Fear of the Dark" ja "Wasted Years". I want the road!

Blah-di-blah. Pikemalt veel, kui see võimalik on, on miipleissi blogis.

Ice ice baby

2010-02-27T08:47:00.000-08:00

Uus pesumasin sai reedel paika sätitud, kõik töötas ja masin vuras vaikselt köögis. Mmmmõnus. Aga saba lahti, nokk kinni, eks? Nagu ikka. Reede tervitas külma duššiga. Sõna otseses mõttes kohe täiesti jääkülmaga. Soe vesi oli korterist kadunud nagu esmaspäeval maha sadanud millimeeter lund teisipäeva hommikuks. Mida soojema poole kraani keerad, seda külmemaks vesi läks. Ugh. Kui pesumasina puudumine õudus kuubis on, siis sooja vee puudumine on too veel omakorda kuubis korda nelisada. Umbes nii õudne. Aga mis seal's ikka - pea vee alla ja šampoon juustesse, hambad ristis, mõeldes, kuidas see võimalik on, et igas korteris sama asi varem või hiljem juhtub. Urr. Laura ja Nele teavad, millest ja kui jubedast jutt on.

Universe in a ball!

2010-02-24T03:59:00.000-08:00

Ma tean, et ma olen lootusetult maha jäänud siia üldse millegi kirjutamisega. Hm. Terve kuu või nii tegelikult.

Too nädal, mille lõpus ma hõiskasin, kui tore nädal see oli, oligi üks supersuper nädal.
* 1. veerbuar ehk esmaspäev - õhtul hüples ja kargles süda sees nagu hirmunud varblane, sest...noh, sest Dommin oli laval, noh! Igasugused normaalsed verbaalsed ja muud oskused kaovad hetkeks. Jah. Eeh, myspace'i blogisse suutsin sellest õhtust ka mõned sõnad kirja panna. Ehk siis kui hiiglama vahva Dommin on ja kui veider Dirty Little Rabbits oli ja kui tasemel siiski Lacuna Coil on.
* Paar päeva hiljem kostitasin külalist kaks nädalat enam-vähem tühjana seisnud korteris (tühi siis selles mõttes, et korterikaaslasi polnud)
* Laupäeva õhtul oli JB's ja BB! :D Whupiduuu! "Promise and Terror" oli viimaks väljas, tuur pidi korralikult alustatud saama ja sai ka! Fury UK oli kohal, Sinocence midagi uut avastada ja BB vanas heas hiilguses, aga uute viisidega. Pluss eriti lõbus seltskond pärast keikkat, mis poolenisti koosnes purjus iirlastest (Sinocence), kelle jutust ma heal juhul vaid poolest aru sain. Bless and cheers!

Tol pühapäeval pidin kolmeks ja pooleks tunniks õhtul tööle minema. Kõigi lemmik Hallmark-holiday elik valentinipäev/sõbrapäev oli tulemas ja meil kiirekiirekiire. Too tulev nädal oli üks lõputu sebimine ja ringijooksmine. Pikad tööpäevad, mille tundide arv umbes 8-10 päevas polnudki kõige hullem, aga see, mis nende tundide sisse jäi, oli päris paljunõudev. Nii füüsiliselt kui vaimselt, nii et õhtud olid väsinud, unised ja kodused. Välja arvatud esmaspäev, mil käisime taevani kiidetud "Avatari" 3D vaatamas. Mh, noh, tulnukad, suured robotid ja liigpalju animatsiooni pole kunagi minu lemmikud olnud, seega ei kiida taevani, aga kokkuvõttes oli üsna okei. Sisust pole mõtet väga rääkida - kui aus olla, siis kes sellele ikka tähelepanu pöörab selle filmi juures, eks? Ja neljapäeval kostitasid July ja Daria Hotel du Vin'i saunaga. Mmm...sada kraadi sooja ja kogu väline maailm on samahästi kui olematu. Kirjeldamatult suurepärane! (Eriti kui pole aastaid saunas käinud...pff, häbi peaks olema!)

Too hull punane püha ehk valentinipäev kõigi oma südamete ja šokolaadide ja värkidega möödus - oh, üllatust! - tööl ringi sebides. Päeva lõpus jalutasin muidugi ise ka šokolaadimaasikate vaasiga koju. Nämm-nämm. See jäi õhtut ja külalisi ootama.

Eelmine nädal oli üllatavalt tegus tööl, seega järjekindlalt väsitav. See aga ei takistanud üldse mitte öösiti hilja üleval istumist ja olümpia vaatamist. No kuulge, lumelaua halfpipe'i ma küll maha ei kavatsenud magada ja nii istusingi kella neljani hommikul mõnusasti teki all ja vaatasin 1080-sid, suu ammuli, soovides, et oskaks siis ise ka vähemalt selle lauakese peal püsti seista. Ma olen peaaegu kindel, et ma ei saaks ka sellega hakkama ja kukuks kohe ninali. Ups.

Reedel oli kuidagi kehv päev, tuju oli alla igasuguse nulli ja seda täitsa erinevate tunnete ja mõtete ja murede pärast. Järgmise päeva päikesepaiste aitas tsipa rõõmsakas kõike muuta. Ja tore chat Kristiga ka! :) Õhtu kujunes täiesti ootamatult omamoodi päästemissiooniks. Ah, pagan, ja pesumasin tegi ka oma viimsed tiirud! Põgenesin reaalsuse eest esmaspäeva õhtul Oldbury'sse ja tagasi jõudes ootas õnneks ees hea uudis, et uus masin tuuakse varsti. Pesumasinata elamine on teadupärast õudus kuubis!

...ja universim pallis. Ehk siis võttis küll eriti kaua aega, aga miskit asja vähemalt sai siia jälle kirjutada. Püüan nüüd end parandada ja tsipa kiiremini end - sõrmi siis tegelikult - liigutada. =)

Head iseseisvuspäeva ja toredat pingviiniparaadi! Mh...kartulisalatit tahaks nüüd...

This week

2010-02-06T08:04:00.000-08:00

Mulle niiiiiiii meeldib see nädal!

Dommin (!!!!!!!!!), Lacuna Coil, JD, hea seltskond, neetult head live'd. Me and my glam boots are having a blast!

Brownies, beer and rock'n'roll

2010-01-30T10:40:00.000-08:00

Mis sa tühjas korteris ikka muud peale hakkad, kui esmaspäeva õhtul brownieseid küpsetad? Ja siis karbitäiega viis minutit pubini jalutada, et täiesti planeerimata sinna mõneks heaks tunniks seltskonda nautima jääda. Tubli nagu ma olen, saatsin poole seltskonnast (=1) lausa vana armsa bussi nr 126 peale õhtu lõppeks.

Neljapäeval jalutasin tiba kaugemale, tegelikult otse tundmatusse, sest ei teadnud ma veel paar tundi varem, kas üldse keikkale lähen, ega teadnud ka seda, kuhu ma täpselt minema pean. Hmm. Aga hääl teiselpool telefonitoru seletas viimse detailini lahti tee lausa lavani, tegi kindlaks, et ma kohal olen ja uksest sisse astunud. Meeldiv.

Sibasin, tempel käel, läbi kitsa lühikese koridori saali...mis polnud väga saali mõõtu. Täpselt selline koht, kus palju rohkem võiks käia. Väike pubi, mille teises otsas - koridorist läbi siis - on pisike, korraliku lavaga saaliosa ja ainult asjasthuvitunud publik, mille mehisem pool juuste kogupikkuses naispoolega vägagi võrdses seisus oli. Heee. Muidugi. Rootslased olid kohal ju! Tüüpiline muidugi, et Bullet just asju pakkima asus, kui ma kohale jõudsin. Ups. Aga see-eest oli terve Hardcore Superstar ees ootamas.

Seisin tagasihoidlikult Vanaga umbes viiendas reas, kui mu ette liikus kahemeetrine Goljat. Mõnus. Kiikasin siia, kiikasin sinna...natuke nägin ka. Paar hetke hiljem küsis tore hallipäine härra mu kõrvalt, kas ma ei tahaks mitte äkki esimestesse ridadesse liikuda? Raputasin naeratusega pead, ei hakka trügima, aga ta võttis nõuks mu sinna ikkagi ise liigutada. Veel üks tore härra liigutas mu mugavalt teise ritta - vaade oli suurepärane!

Thrash-sleaze nelik ise oli veel suurepärasem muidugi. Ei tea, kust võtab Jocke energia pidevalt ringi hüpelda, aga vahel oleks kangesti sama allikat vaja. Kõrvu paitas ja häälepaelu rakendas terve rida lemmikpärleid, nt "Kick On the Upperclass", "Bag On Your Head", paar esimest rida "Shame'i", lisalugudena - pärast väga üllatavat ja hästi meeldivat "Fear Of the Darki" aaaaaa-osa - "Wild Boys", "Dreamin' In a Casket" ja lõppeks "We Don't Celebrate Sundays".

Punkt kell 11 - nagu ma enne telefoni pobisesin - oli show läbi ja enamjaolt paerättidesse, kettidesse ja tagidesse riietet rahvas hakkas välja liikuma. Ega's muud kui jakk selga ja marss kodupoole. Väljas oli päris tuuline, nii et sõnum soojast toast mõjus päris ebaausana. Täiskuu saatis mu turvaliselt koju.

Reede hommikul ei olnud hääl päris see, mis ta normaalolukorras peaks olema, aga tühja sest. Haa - ja glam-saapad said ka esimese keikka kirja! Üldse, hei, aasta esimene oli! Skål!

It's good to look like an unmade bed

2010-01-24T05:53:00.000-08:00

Unmade Beds vs Pristine Pillows - kaks täiesti erinevat tüüpi naist selle artikli järgi. Stella McCartney vs Victoria Beckham. Mina kuulun ilmselgelt siis Stella kategooriasse ehk tegemata voodi tüübi alla. Tekk ja padjad on mul küll alati korras ja mitte ühes suures kuhjas keset voodit, aga muu sobib küll. Näiteks kotid - niiväga kui ma ka ei tahaks, ei suuda ma pea kunagi pisikese kotikesega välja minna. Olgu, vaid paar päeva tagasi jalutasin linnas ja maandusin pubisse oma armsa pisikese kollase kotikesega, milles oligi vaid mu pisike kollane telefon, paar kaarti ja huulepalsam (kõik, mis eluks tegelikult vaja, eks), aga tavaolukorras ei suuda ma mitte ilma suurema kotita ringi jalutada. Too meenutab küll vahel Mary Poppinsit - olen sealt korraga välja tõmmanud ajakirja, särgi, CD või kaks, kaamera ja siis igapäevase tagavara kõike muud. Ja jutt on mu mustast kotist, mis pole ka kõige suurem. Täiesti perfektsete mõõtudega minumeelest. Igatahes tekkis mul huvi oma koti sisu vastu, kui olin artiklis ära toodud nimekirja läbi lugenud, ja tühjendasin selle sisu siis (oma korras) voodile. Nojah...

Muidu tervitas hommik mind nii.

Ainus lumi, mida siin näha, on need lumehelbed mu aknaklaasil. -32.4 vs +6. Ebaaus tundub vist nii susside, leggingsite ja pusaga rõdule jalutada ja seal oma talvetut maailma seirata või tundide kaupa S+N-i ees juttu rääkida ja lõpuks mainida, et tsipa jahe hakkab. Kolmapäeval pidi lund sadama, aga tuli hoopis vihma.

Turn the page/Olen valind tee

2010-01-16T13:28:00.000-08:00

Metallica vs Muusik Seif, Muusik Seif mängimas Metallicat. Mängib Manias kodumaise "Olen valind tee" ja ma ümisen eneselegi märkamatult kaasa...inglisekeelsete sõnadega...Metallica lugu. Ahaa. Midagi uut iga päev. :D

Ahaa, saapad on ka uued.

Taste of chaos

2010-01-10T09:52:00.000-08:00

Naljakas, kuidas mulle paar miinuskraadi ja kiht lund talvist rõõmu pakuvad (välja arvatud paljud liuväljadeks muutunud kõnniteed) ent kohalikele vaid peavalu ja palju segadust tekitavad.
Mõningaid Times Online'i artikli pärleid hetkelistest oludest:

Mõnel pool Suurbritannias võib elu järgmisel nädalal täitsa seisma jääda, sest kruusa (vms teekatte) varud on lõppemas. Nähtavasti on hetkel viimase 30 aasta kõige külmem talv.
Eurostar on ära jätnud hommikusi ja õhtuseid reisi
Londoni ja Pariisi vahel kanali tunnelis olevate madala temepratuuri tõttu; ära on jäetud üheksa EasyJeti lendu ja üle 50 lennu Londonist ja Dublinist.
Southamptoni ülikool jätab esmaspäeval uksed lukku ja kui koolid pikemalt kinni jäävad, ei saa paljud õpilased oma A-leveleid ja GCSE-sid teha.
Tulloch Bridge'is Invernessshire'is Šotimaal langes temperatuur (NB!) -14,5 kraadini, Manchesteris -7 ja Londonis oli kaks miinuskraadi.
Jõulude-eelsest ajast siiani on külmaohvreid olnud 24.
Artikkel originaalis

Minumeelest on täitsa vahva see pisku talve. Aga vaene saar pole selleks kunagi päriselt valmis. Hmm...ma suutsin ka õige aasta valida, mil siin olla. :D (And no, no, the Evil One did not bring the cold, cold winter with her...did she?)

Let's dance

2010-01-08T07:25:00.000-08:00

Raadio on kasulik ja vajalik, eriti Raadio Mania, milleta ma oleks tänase päeva mööda saatnud ainsa aimutagi, et täna tegelikult päris tähtis päev on. Muusikamaailmas. Mõnevõrra.

75 aastat tänasest päevast minevikku vaadates tuli ilmale tulevane kuningas Elvis.

Ja 63 aastat tagasi sündis siinsamas Inglismaa pinnal Ziggy Stardust aka David Robert Jones aka David Bowie. Oh, Ziggy... (jah, ma õhkasin õndsalt hetkeks ja plaanin õhtul õdusalt teetassi ja raamatu juurde vana hääd Ziggy't ja ämblikke Marsilt).

Kui õnnestuks seda härrasmeest ise kunagi oma silmaga näha... Freak out in the moonage daydream!

Love like winter

2010-01-06T05:32:00.000-08:00

Pool päeva vahtisin tööl tegevusetult, kuidas laia, paksu lund sadas. Õhtul viisin saapad, pusa, kindad ja Vana jalutama. Lumejäneseks ma, muuseas, ei muutunud, sest antud riietuses ei sulandud ma kuidagi ülejäänud keskkonda. Pigem, nagu Nele selle nii armsalt sõnastas, suur must jänesejunn.

Olin juba peaaegu unustanud, kui mõnus on lumekrudin saabaste all või kui vaikseks kõik muutub, kui valge vaip isegi paari tolli jagu maad katab. Uudistes muidugi kõik nii vaikne ja armas polnud, sest hommikul kõlasid sealt ilusa valge maailma taustaks sõnad nagu "armed forces", "trapped", "schools closing" jne. Voh. Detsimeeter lund ja koolid panevad uksi lukku.

Ilusat talve!

Run, rabbit, run - into the new year

2010-01-04T11:52:00.000-08:00

Jänes jooksis uuele aastale vastu künka otsas ja tegelikult üldsegi mitte joostes, vaid, nagu näha, väga mittestabiilselt kaamerat hoides fotot klõpsida püüdes. Ei olnud suurt pidu ega väga suurt kära - välja arvatud kõlarid, millest keskööst alates jube head muusikat kõrvadesse lendas -, oli mõni film ja toredad telefonikõned koju, nimetet hää muusika ja mõnus seltskond.

Uus aasta vaatas roosa ja rõõsa ja jahedana teiselt poolt akent vastu

Üsna kodune tunne tuli peale :D

Teine öö täiskuud, tuli too koos uute numbritega. Kodutänav.

Uuel aastal uued sokid - aitäh emmele! - ja uued kindad S+N-st, hääd ja soojad mõlemad. =)

Gizmo plays Santa

2009-12-27T04:54:00.000-08:00

Olgugi, et minu tõttu ei täitunud ükski postiveoauto ega -lennuk ega postkast sel hooajal pakkidega, saatsin ja saadan iga päev teie poole hästi suuri mõttelisi pakke täis kallisid. Te olete kõik nii vahvad! Ja minuni jõudnud pakid on lausa nii toredad, et avamisel tahtis see tukslev lihas rinnust välja hüpata ja ringi kekselda.

Meil oli korteris armas jõuluõhtusöök, järgmisel päeval küpsetasin porgandikooki, eile puhkasin ja hakkisin kartulisalatit (Tescos on isegi hapukoort!), täna lähen mängin natuke jõuluvana...ee...jõulu-Gizmot. Ja puhkan, puhkan, puhkan, sest neli vaba päeva on midagi erakordset ja kordumatut.

Happy Christmas!

2009-12-24T17:14:00.000-08:00

Eelmisest korrast võlgu jäänud tõestus lumest

Mu suur ja tähniline kingikarp

Meie jõulupuu - elus ja päris ja okkaid levitav

Nõud pestud, külmkapp toitu täis, kõhud lõhkemas...yes, I think it really is Christmas

Veel fotosid

Breaking the habit

2009-12-20T15:38:00.000-08:00

Tööpäevad venivad üha pikemaks ja kui neljapäeva hilisõhtul saabus kutse minna järgmisel õhtul JB'sse, kuigi laupäev taas tööpäev oli, ei kahelnud ma kaheks sekundiks ka, enne kui minna lubasin. Pealegi, millal varem pole siis soojendusbändi pärast keikkale mindud? McFlurrie'd (paremini tuntud kui Fury UK) oli ju seal!

Pärast pikka tööpäeva ja seaksvihastamist, et, nagu lubatud, poldud mu pakikest mulle ära toodud, ja väga kiiret kodukülastust jooksin bussile, mis mind isegi vara kohale viis. Nii vara, et pidin ka esimese soojendusbändi üle elama. Ei midagi pööraselt halba, seda mitte, aga aeg-ajalt kõrvakriipiv power-metal (koosseisu nimi teadmata) ja lehvivate juustega kitarrist. Mmh, next! Siblisin oma JB'se tuledes helendava valge särgiga (mis oli üpris erakordne nähtus...valge särk siis, mitte neoontuled) ette ja keskele, vedades ka teised kaasa, et seal klaasi, kätt ja häält tõsta. Tublid poisid! Peaesinejast, Michael Schenkerist ei teadnud ma enne peaaegu midagi - välja arvatud fakti, et ta The Scorpionsi kitarristi vend on - ja ei tea ka praegu just rohkem, sest ma ei pööranud talle ülearu palju tähelepanu. Ju siis oli okei. Tol õhtul vähemalt kõlas piisavalt hea.

Oma ühistranspordisõiduharrastust pole ma nähtavasti maha jätnud, sest kui laupäeva liiga varajane hommik nägi mind bussis tööle sõitmas, nägi toosama õhtupoolik mind uuesti samas bussis tagasi linnast välja sõitmas, kaasas hunnik pitsasid ja film. Millalgi "Almost Famousi" ajal sadas lumi maha. Õrn, umbes tollipaksune kiht LUND! Maa oli valge! Hüplesin veidi köögis ringi ja vahtisin toda valget ollust maas. Veider. Täitsa oligi kohe päris lumi. Ja see lumi oli ka veel hommikul olemas.

Isegi õhtul kell pool kuus oli seesama lumi veel maas. Kahjuks. Mind kutsuti üheainsa sõnumi kahe reaga kella kuueks tööle ja ma olin lootusetult hiljaks jäämas. Kuigi ma olin pigem nõus hiljaks jääma kui ära ütlema röstsaiale juustu ja ubadega (kõlab veidralt, aga maitseb hea...või olen ma inglaseks muutumas), mida me hellitavalt Kolumbia pitsaks nimetasime. Niisiis jooksin tennistes lumisest mäest alla (pole just kõige kergem ülesanne) ja bussile...et viis minutit hiljem uuesti üles joosta, avastades pileti jaoks münte puudu olevat, et uuesti alla joosta, et järgmisest bussist mitte maha jääda. Oeh. Tööl oli külm. Ja olin sunnitud kuulma miskit islami muinasjuttu kuningast, kelle poeg õuna sõi ja ära suri. Või midagi taolist. Selle asemel, et olla sooja teki all ja telekast suvalisi saateid vaadata, olin sunnitud liiga õhukestes sokkides ja tennistes jalgu külmetada, samal ajal maasikaid šokolaadi kastes. Pühapäevade võlud ja valud.

Ja millegipärast ei luba blogi mul fotosid siia enam lisada. Mh.

2009-12-16T14:29:00.000-08:00

I love...

I wish...

I miss...you.

Wolves and boys

2009-12-13T13:28:00.001-08:00

Pakkisin viimase puuviljakorvi tsellofaani, viimased šokolaadikattega maasikat karpi, aga ma polnud jõudnud veel laudagi puhtaks pühkida, kui kogu trall hakkas uuesti pihta. Tööpäev tundus lõputu, aga lõpuks läksid uksed pool kolm lukku ja päev oli võrreldes eelnevate keskmiselt üheksatunnistega päris lühike. Aga hea oligi. Seekord olid õhtuks plaanid, aga töö ei saanud kuigi pikaks venida niikuinii.

Teel koju oli suu kõrvuni venitatud, sest tore sõnum teatas, et ma õhtul mitte pileti eest maksma ei pea. Nii armas. Ja nii jalutasin enne kaheksa paiku JB'sse sisse (onu turva pakkus mulle vanuseks 19, oh õnne) ja leidsin piisavalt kiiresti Dave'i ja Asia üles.

Wolfsbane oli hea. Blaze'i oli veider teise koosseisu ja teise muusikaga näha-kuulda, aga mitte teps halvem ja nalja sai loomulikult. The Quireboys oli vana hea tantsuline rock'n'roll, mis pani nii mõnegi kauboikaabuga onu põlve nõksuma. Vähemalt.

Kokku sai tore, aga segadust täis õhtu, üks purunenud joogiklaas ja kadunud sokid.

Alive / Special Needs

2009-12-10T14:34:00.000-08:00

Hingasin esimest korda sügavalt ja kergendatult sisse-välja, kui lennujaama bussi istmesse vajusin, esimest korda tolle pika reede jooksul, mis tööl tüüpiliselt pikaks venis - nii pikaks, et kodus jäi 40 minutit aega asjad ümber pakkida, end valmis seada, midagi süüa kaasa haarata ning mõneks päevaks külla tulnud noormehega paar sõna juttu puhuda. Talle jäi minust vist küll kergelt segaselt ringihüpleva tuulispasa mulje. Oih. Kiire oli. Mul vähemalt. Londonisse sõitva bussijuhi arust ilmselt mitte, kui ta väljasõiduga 20 minutit hilines, et oma egoistlikku suitsu- ja Red Bulli vajadust rahuldada. Aga ta jäi kõigest 17 minutit hiljaks, mis andis mulle minutipealt täpselt nii palju aega, kui oli vaja metrooga bussijaama viiva bussini sõitmiseks. Ausalt kohe. Ma jõudsin minut enne väljumisaega kohale, miljon närvirakku kergemana.

Pärast pikka ja paari tunni ebamugava unega lennujaamaööd, lugematuid turvateadaandeid ja mandariine, mis loodetavasti mind terveks ravima pidid, koperdasin, saapad jalad loksumas lennukile ja keerasin end pusa sisse magama. Šveits võis küll uus ja huvitav olla, aga uni oli veel huvitavam. Kuniks seda jätkus, sest lend oli vaevalt tunnike pikk. Ja kõigele lisaks pidi Baseli lennujaamas langetama raske otsuse, kas minna Prantsusmaale või Šveitsi. Esimeses ei oodanud midagi, teises paljugi.

Basel oli esialgu üsna mitte muljetavaldav - MediaMarkt, kuhu jalad loomulikult kõigepealt viisid, ei tahtnud mind sissegi lasta ja pidin koti (dokumendid ja muu loomulikult selle sees) admini-neiu juurde jätma, Basel ise tundus hall ja külm ja otseloomulikult vihmane. Tõmbasin kaptuusi silmini ja tundsin end kui tulnukas, otsides vähimagi aimu ja kaardita mõnd huvitavamat ja ilusamat kohakest. Leidsin jõuluturu puumajakeste ja hõõgveini ja vorstidega, leierkastimängijad ja kolm paari uusi sokke poest.

Olgu Basel mis ta oli, aga Pratteln tundus küll eikellegimaal olevat. Tühi ja, noh, tühi. Mälupildi järgi marssisin hotelli poole lootusega seal puhata. Puhkus jäi ära, sest pidin alustama otsingut šampooni ja toidu leidmiseks. Jalad viisid täitsa ise õhtul külastatavast klubist mööda...ja siis kohe sinna sisse, sest tuttavad näod siblisid auto ja ukse vahet, tassides ja rassides. "Ev, ära külmeta väljas, tule sisse!" hüüdis Blaze ukselt. Šampoon võib ju vist oodata ka, eks... Ja tuli välja, et šampooni sain ka sealt ning pärast kiiret hotellikülastust ja nimetet šampooni võlude nautimist tagasi klubisse joostes ka söögi. Vana jäi turvanaisega väravasse, millest oli meeletult kahju, aga ju pean head asja jagama õppima.

McFlurrie'd said pea viiskümmend minutit pika seti ja kütsid kenasti toa soojaks, ajades järjest enam käsi lae poole püsti ja häälepaelu valla. Pats õlale ja BB sättis end lavatrepile valmis, mina kimasin läbi õnneks lühikese koridori lava tagant lava ette ja alaku laulupidu! Kõik oli olemas, lavadekost kuni lemmilugude ja uute lugudeni setlistis ja palju metalset energiat. Fantastico. Kuradi kahju, et sellega tuur läbi sai, aga poleks vist paremat kohta kui Z7 selle lõpetamiseks.

Ees ootav õhtu aga polnud veel üldse läbi ja sellesse mahtus palju naeru, uusi nägusid, kes tegelikult täitsa tuttavad juba olid, veel naeru ja kõige otsa natuke draamat ja pisaraid, kui varastel hommikutundidel (no nii kell 4.30 lõpetades) üle-koridori naabrite arusaamatusi lahendada püüdes.

Rock'n'roll hotellituba jäi veidi segamini maha, aga ees ootas terve päev ühest transpordivahendist teise jõudmist. Buss ja rong ja lennuk ja siis veel buss ja lõpuks veel üks buss. Lennukile loivasin jalas loksuvate saabaste (turvakontrolli võlud), vaevukuuldava hääle ja kammimata juustega. Uni oli taas kord ja tunniajane lend oli ikka liiga lühike.

London oli külm, kõle ja vihmane. Esialgu. Kähisesin neiule leti taga oma lemmik-Starfucksi tellimuse ja pärast suurt topsi sooja, nämmat teed oli pealinn õdusalt pime, mugav ja soe. Oleks pidanud miskit sööma, sest viimane tahke amps oligi too ploomikook ööpäev tagasi ja pärast seda vaid alkohol(yes, ladies and gentlemen, it has happened!) ja õunamahl ja vesi, aga isu polnud. Isegi šokolaadi ei söönud ära. Üleliigsed poolteist tundi veetsin ringi jalutades, lehvitades tere tuttavatele kohtadele ja avastades uusi. Läbitud miilide arv teadmata, aga kindel lisatrenn niigi müstilisel põhjusel valusatele jalalihastele.

Arvata võiks, et pärast kolme tundi bussisõitu viskasin end voodisse pikali ja magasin hommikuni, et siis parimas vormis tööle minna. Ei. Muidugi mitte. Kodus oli pidu - elutoas oli tervelt kaheksa inimest, kes õnneks küll varsti lahkusid (v.a kaks korterikaaslast ja külaline). Noormehega Saksamaalt vestlesin veel veidi (osaliselt, et tõestada, et ma pole ekstsentriline tuulispask, kuigi see vist ei toiminud, sest nende arust on 24 tunniks Šveitsi minemine absurdselt hullumeelne) ja pugesin kella 1 paiku teki alla, et hommikul peaaegu hääletult tööle jõuda. Ma vihkasin telefone tol päeval.

Järgmisel õhtul aga ei vihanud ma midagi ega kedagi ja hõljusin oma väikesel pilvel, kui neiu kassaluugist mulle pileti ulatas ja turvanaine käepaela ümber randme kleepis. Tööl oli - tüüpiliselt - ettearvatust palju pikem päev, kodus imevähe aega ja teekond LG Arenale vihmane. Aga mul oli mu kleit ja kollane kotike ja lõhus lendlesid liblikad. Paar õhtut tagasi võisin tanksaabastes metal-keikkal metalltreppidest üles-alla marssida, aga teisipäeva õhtul puges välja mu õrnem pool, mis on täiesti suuteline kriipsujuku-peene herr Molko nägemisest lombiks sulama.

Jalutasin oma õnnemullis rahvast täis saali, täitsa ette kohe, ja toetasin küünarnukid esirea ees olevale piirdele. Hmm. See läks kergelt. Ja veidi vähem kui tund pärast piletiostmist sulaski mu plikalik pool lombiks. Placebo, kes minust tookord Tallinnas kümme päeva varem seal juhtusid olema, Placebo, keda ma aastaid oma silmadega näha tahtnud olen oligi täitsa isiklikult seal ja kohal. Mul olid omad hirmud, sest Tallinna keikkast polnud just parimat kuulnud, aga hirmud kadusid - nagu kadus ka tühi kõht ja väsimus ja mure maksmata arvete pärast.

Kolmeliikmelisest koosseisust oli saanud neliteist inimest laval, kaasa arvatud viiulite ja puhkpillidega, heal juhul korraga kolm kitarri. Ei kurda. Palju oli uue albumi materjali ja oli mõni eelmiselt ning mõned vanad, alati toimivad lemmikud - "Every Me Every You", "Meds", "The Bitter End", "Special Needs". Ja "Bright Lights", mis mind suvel Birminghami saatis. Ja "Taste In Men" täitsa lõpuks - koos lumesajuga. St siiski miljon väikest valget ja hõbedast paberitükikest kõike ja kõiki katmas. Aga tunne oli nagu lumesajus, säravate tulede valgel, naeratus kõrvuni, silmades ja südames, ukse poole keerlemas. Ja järsku polnud väljas enam vihmane, vaid soe - või oli see petlik? Eks järgmisel hommikul ole näha, kas väljas polnudki tõesti külm või rippus keikkasoojus ikka veel naharakkudel.

Ja sellise õnnehunnikuna olen läbi pikkade tööpäevade jooksnud, liiga vähe maganud ja kirjutamisega lootusetult hiljaks jäänud. Kulm tõmbus Placebolt koju jalutades korraks kortsu - täpselt nädala jooksul olen ära näinud In Flamesi, Blaze Bayley (6.!) ja Placebo. Ma polnud kunagi julenud neid ühe aastanumbrigi sees näha. Vot siis.

(Fotod tulevad ka, aga süsteem ei funka praegu.)

We need to sleep, we need to rest

2009-11-28T02:38:00.000-08:00

Pärast lühikest netitiiru ja tundes, et ma nüüd kohe chipside ja veggieburgeri söömisest lõhken, mõtlesin, et teen ühe lühikese, tunniajase uinaku, enne kui uuesti asjalikuks (või ka mitte) hakkan. Loomulikult äratas mu viieteist minuti pärast koputus uksele ja July, kes minumeelest üldsegi juba poolel teel Londonisse olema pidi, kes siis pärast imekiiret nõupidamist Dariaga ja arusaamatuste lahendamist leidis, et tal polnudki minuga rääkida vaja. Nojah, venisin tagasi voodisse sooja, suure, mõnusa tekikuhja alla. Natuke veel.

Teadmata arvu minutite pärast äratas mu veider plärin, millest ma lõpuks unesegasena aru sain, et tegu oli mu telefoniga, mis sahtlipõhjas keset käevõrusid põrises. Ma ei tea, kui jubedalt ma "jah" kõne vastu võttes krooksatasin, aga ilmselt päris arvestatavalt, sest isa sai kohe aru, et ma unemaal aega veetsin.

Kui ma lõpuks millalgi uuesti silmad lahti venitasin ja avastasin, et kell oli umbes pool kuus hommikul, raadio mängis läpakas ikka veel ja mul olid veel koduriided seljas, püüdsin mahlaklaasi mitte ümber ajamata tolle raadio kinni klõpsata, saatsin arvuti samuti unelasse ja pöörasin ise ööriietes teise külje. Lõppkokkuvõtteks tuli umbes neliteist tundi peaaegu häirimatut ja peaaegu unenägudeta und. Ilmselt teadmine, et tänane laupäev on töölt vaba, lükkas mu organismi maratonune režiimile ja ma isegi ei püüdnud sellele kordki vastu hakata.

Nüüd küsimus: Kuhu ma mandariinid jätsin?

Rock'n'Roll suicide

2009-11-25T15:01:00.000-08:00

Selliseid kirju EI OLE TORE saada! Jah, kõlakaid oli juba ammu, aga naiivne blond mina julgen ju alati loota, et kuskil ja kuidagi on veel lootust. Pähh. Millegipärast hakkan ma tollel juuni teisel nädalavahetusel ilmselt üht korralikku vihmast ilma igatsema (nagu Rabakal viimastel kordadel ikka).

Kallid sõbrad!
Järgmise suve hakul jäävad telgid pakkimata ja ootama rabarokkimiseks paremaid aegu. Festival Rabarock 2010 jääb ära, põhjuseks jätkuv depressioon majanduses ja Eesti Vabariigi kultuurivaenulik poliitika. Olukorras, kus publiku ostujõu kahanemise tingimustes tõsteti kontserdipiletite käibemaksu neli korda, ei pea me võimalikuks eelmiste aastate tasemel festivali korraldada. Otsus ei olnud kerge, aga peame pausi selle nimel, et aastal 2011 teiega taas kohtuda.
Teie Rabarock

Halb.

2007 - Kui kõik sai alguse...

2008 - Üks parimaid Rabaka fotosid siiski! :D

2009 - (P)äikest ja vihma

Vaatasin "Almost Famousit" paar päeva tagasi. See film on üks parimaid. Alati.
Eile kuulasin Guns'n'Rosesit ja Rammsteini ja tantsisin mööda tühja korterit ringi, tegin süüa ja küpsiseid. Täna mängib Bowie. Selline tunne on, et tahaks oma Zara (truuks ma neile jään) velvetpüksid jalga tõmmata ja Penny moodi mööda tühja saali tantsida. Lihtsalt niisama.

Väljas sajab ja on tormine ja tuul on hull, siis paistab päike ja vahepeal on kõik korraga.
The boys are back in town...and out of town again.
Sain Merlilt armsa kaardi ja veel armsama kirja. Saksa perelt sain sama armsa kirja ja pean nüüd oma saksa keele teadmised kokku kraapima, et vastata...või kasutada Berliinis üles kasvanud korterinaabri abi. Haa!

A kilty pleasure

2009-11-22T12:28:00.000-08:00

Lappasin uut Hammerit ja sealt vaatas nii mõnigi tore tuttav live arvustus vastu. Küll mitte samadelt keikkatelt, kus minul au olla oli, aga samad bändid ja sama tuur siiski. DevilDriverist läksin esimese hooga lugemata mööda, nagu kõigest muust tegelikult, sest lugemiseni jõuan teise tiiruga, aga märgates paksu trükiga nime Metsatöll, ei saanud ju kuidagi edasi lehte keerata. Tegelikult sai, aga parandasin selle vea kiiresti. Uudishimu tappis.

Ensiferum
Metsatöll
Scala, London
Given that Ensiferum are one of the more, shall we say,
streamlined members of the folk/battle metal contingent, it's rather a pleasant surprise to find the earthier Metsatöll [8] playing a support slot tonight. Hailing from Estonia, the band utilise traditional instrumentation (e.g. pipes) with impressive effect, dipping into the uplifting 'knees up' vibe of bands such as Turisas or even Korpiklaani, before moving into darker, more primal territories. It makes for an unusual, but not unwelcome, combination.
/---/
Dayal Patterson
Metal Hammer, no 199, December 2009

Meeldiv.

Ja muuseas, kas Mr Brennani kena vokaal ei meenuta siin mitte väga Chrisi (Malice in Wonderland)? Või kujutan ma asju ette...

The curious case of the mysterious towel

2009-11-22T03:00:00.000-08:00

"Vaatame seda tolmuimeja asja homme," pakkus July, sest kell oli midagi üheksa paiku õhtul. Ma olin täitsa hea meelega nõus, sest teist õhtut järjest olin ma peaaegu püstijalu magama jäämas. Aga siiski napsasin laualt tollesama tolmuimeja kasutusjuhendi ja uurisin tabelist, mis sel viga võiks olla. Kaks minutit hiljem konstrueeris July nimet masinat lahti ja kiskus sealt igasuguseid huvitavaid tolmurulle välja ja loputas filtreid. Lootustandev. Ehk nüüd on sellest tehnikajubinast kasu ka - eelmisel nädalavahetusel harja ja mopiga mööda korterit ringi möllamine andis vaid keskpäraseid tulemusi.

Aga üllataval kombel ei lõpetanud me tolmuimeja parandamisega. Edasi oli vaja küttesüsteem korda ajada - paneelil õiged programmid sättida, kõik küttekehad üle vaadata, mis mingi programmiga töötab, kuidas, millal jne. Sama sooja veega. Klõpsutasime nuppe, arutasime, ja saime lõpuks asja korda ja peaaegu selgeks. Ma pole vist kordagi ühtegi elektroonika-alast kasutusjuhendit nii põhjalikult lugenud ja uurinud ja järginud.

"Nonii, mis veel parandada on?" pärisin küllaltki lõbusalt, sest uni oli selleks ajaks ammu unustusse vajunud. Kell oli 22.30. Parandada polnud midagi, aga meie rõdul ootas hunnikusse vajununa üks märg kreemjas rätik, mis meie rõduukse taha täiesti müstiliselt sattunud oli. Viskasime kulli ja kirja, kes ülemiste naabrite juurde seda pakkuma läheb. July kaotas, aga ma läksin ikkagi kaasa - see oli liiga lõbus, et maha magada. Kahju, et kaamerat kaasas polnud, kui me, märg rätt kahe näpu vahel, ülemiste naabrite ukse taga kella helistasime, üritades kõigest väest mitte naerukrampidesse surra. Onu, kes ukse lahti tegi, vaatas meid veidi üllatunult ja teatas, et see pole tema rätik. Nähh. Loogika ajas meid järgmise ukse taha, kust see tuulega meie rõdule vabalt lennata oleks saanud, aga neid polnud kodus. Hmh. Küsisime ka oma naabrilt, aga - oodatult - polnud see ka tema rätik. Hmm. Müstika. Igatahes lõbus oli.

Ja no ropendamaajavalt vastik on, kui pühapäevaks äratuskell üldse kinni vajutada, aga silmad kell pool üheksa lahti löövad. Grr, urr ja pähh. Magada tahtsin.

Cool breeze and autumn leaves

2009-11-20T09:51:00.000-08:00

Nii põnev kui Hammer ka polnud, jätsin selle lahtiselt voodile, tõmbasin tennised jalga ja marss välja. Kuigi jõululaat on tore ja väärt fotodele jäädvustamist, oli kell kaks päeval selle jaoks liiga vara. Pealegi - milline õige jõululaada tunne saabki tekkida, kui väljas särab (üle mitme päeva) päike ja sooja 12 kraadi? Just. Mitte mingi. Poole tunni jalutuskäigu kaugusel ootas vesi. Polnud küll Kadrioru park ega Pirita rannaäärne, aga oli piisavalt puid, muda ja vesilinde, et üsna koduselt ümber veehoidla jalutada.

Leidsin oma pikakoivalise, sihvaka, õlal tolkneva kotiga enda üles.

Õhtuti möllab akende taga tuul, kolistab ja loksutab kõike, mida ta rõdudele lohakile jäetuna leiab.

Ja hästi, hästi suur kalli Kristile, kes oli nii armas ja helistas. Berliinist. Kade olen natuke. Ja põnev on, sest ta näeb homme Devildriverit ja Behemothi - ja Scar Symmetry't! Damned hell, mate, mul nii hästi ei läinud. :D

Loveable, vol 2

2009-11-17T12:06:00.000-08:00

Tänane esimene pakk ootas mind toas. Teine pakk saabus enne kella kaheksat õhtul, kui kuller alt helistas ja teatas, et meie korterinumbriga pakk ootab all. Jooksin lifti, keegi noormees tormas samal ajal trepist alla - mõlemad suundusime üle õue fuajeesse, kus ootasid letil reas mitu väiksemat pruuni paberiga pakikest. Üks oli mulle. Amazon.co.uk. Pingutasin oma mälu nii palju kui suutsin, aga mitte ei suutnud meenutada, kas ma tõesti olen sealt midagi tellinud. Üks plaan oli, aga see jäi pooleli. Kas ma olen hakanud unes amazonist asju tellima?

Siiski mitte. Pigem on mu tore venna mulle sünnipäevakingi saatnud (ja nii imeliselt on see samal päeval esimese pakiga minuni jõudnud). Feels like a second birthday! Hiiiii, nii tore!

Loveable

2009-11-17T07:34:00.000-08:00

Te olete lihtsalt sõnatuksvõtvalt armsad!

Kui tänane eriti mõnus päike kojutulles soojendas, siis kodus pakki lahti harutades ma lausa sulasin. Aitähaitäähaitähaitähaitäh!

Saturday's treats

2009-11-15T13:58:00.001-08:00

Ma olin peaaegu kindel, et kui keikka algusajaks on märgitud kell kuus õhtul, peab sinna vähemalt pool tundi hiljaks jääma. Ja lõppeks polnud isegi sellest kasu, sest templit käele lüües rääkis piletilaua naine, et DSI oli äsja kohale jõudnud, seega läheb veel aega, kuni nad oma soundchecki ära teevad. Nii kaua ootasin baaris koos ülejäänud (vähese) rahvaga. Templi sain käele veidi vähema piletirahaga, sest KIK, õhtu teine nelik laval, oli lahkelt oma listi kohti jaganud. Tänud.

Seitsme paiku (vist ja seegi on harjumatult vara) astus lavale pikkade, vööni ulatuvate imeilusate rastade ja mustade läätsedega onkel, kes kohati nii väga herr Mortiisi ja tsipa isegi trolli meenutas (mingil imelikul kombel), kes tegi head häält. Surnud filmistaar või mitte, kellegi luukere tal igatahes statiivi küljes oli. Metallist õnneks.

KIK, kellest ma, nagu eelnevast koosseisust, ei teadnud ma ka suurt midagi peale paari väike pealiskaudselt kuulatud loo MySpace'is. Kodune töö tegemata, ma tean, ja see pole mitte esimene kord. Aga see vaid teeb meeldiva üllatuse toredamaks, sest nad oli paganama head. Eriti kolmehäälne vokaalijupp. Ohh. Nende multifunktsionaalne sündi-kitarri-lauluonu on Eddie's (kus keikka toimus, pool tundi jalutada kodust) iga-laupäevane DJ ja kui ta ka eile seda auväärset tööd tegi, siis kiidusõnad, sest kõlaritest kõlas headust Sisters of Mercy'st KMFDM-ni.

Enne oma seti koperdasid DSI tüübid (onud on nende kohta natuke palju öelda) piisavalt klubis ringi ja olles neid eelnevalt kaks korda Trash Festil näinud, ei tekitanud nad enam üldse mingit elevust - väljaspool lava siis. Wannabe-Cat...ee, see tähendab Ash siis, potsatas mu kõrvale toolile istuma ja jäigi sinna, ülejäänud bänd sabas, kõik sinna laua juurde kogunemas ja kannatlikult õllet rüübates oma korda ootamas. Itaaliakeelne blablabla.

Too oma hambaauke demonstreeriv härrasmees on enne digimuutumist (digital warrior, siiski ;)) st juuste sirgendamist ja meiki hoopis teine tera - jooksis eelnevalt nii julgelt ka mööda klubi ringi. Täitsa kenad lokikesed olid.

Olgu Dope Stars Inc'i tüübid kes iganes, kui nõmedad tahes (uskudes Motherstone'i poisse ja nende julma naeru, mil iganes keegi "Victor Love" ütles), laval on nad igatahes väga meeldivad. Kõik vanad hääd, tantsulised, digitaalset ja instrumentaalset muusikat. 10.000 Watts is never enough! Pealegi oli eelnimetatud Mr Love'il Bowie särk seljas, mis minu silmis alati plusspunkte teenib. Nii et sünnipäeva-keikkaks oli seda küll hea nimetada - kolm toredat koosseisu ühes õhtus. Uus kleit, uus aasta, uus juuksevärv, uus klubi, uus ja vana muusika. Suurepärane.

Chocolate

2009-11-15T06:10:00.001-08:00

Me ju kõik teame seda juba niigi. :D

November rain

2009-11-13T15:32:00.000-08:00

Ilma novembrikuise sooja vihma ja tuuleta ei saa täna mitte, mida õhtupoole, seda tormisemaks kiskus. Õrnas vihmasabinas käisin töölt turul arbuusi ostmas ja peitsin end pärast pea pooleteiseks tunniks raamatupoodi, suutmata valida.

Teel koju läbi nüüd avatud jõuluturu, mille tulukesteread vihmapiiskadelt ja lompidelt mitmekordselt tagasi peegeldusid, võitlesin ühena vihmavarjudearmees, kotis kingitus iseendale ja sooja sees hoidmas chai latte. Ühel hetkel puges hinge soe, mõnus tunne ja huulile kerge naeratus - mõtlesin, et keegi mõtleb mulle ehk tol hetkel. Aga võib-olla oli see tunne teest. Jalad läbimärjad, tatsasin rahulolevalt kodu poole.

July ja Daria laulsid sünnipäevalaulu, veidi hiljem sõime kooki, mis - olgugi, et veidi vildakas ja veidra välimusega, mida ma küll sulašokolaadi alla peaaegu edukalt peita suutsin - ei olnudki kõige hullem. Šokolaad siiski. Kuulasime tormi ja veidraid signaale ja pauke väljast.

Täna oli selle aasta kolmas reede kuupäevaga 13.

Sain JJ sünnipäevaks - kaardil siiski seekord. :D

Dressed up to the eyesIt's a wonderful surprise
To see your shoes and your spirits rise
Throwing out your frown
And just smiling at the sound
As sleek as a shriek
Spinning round and round
Always take a big bite
It's such a gorgeous sight
To see you eat in the middle of the night
You can never get enough
Enough of this stuff
It's Friday, I'm in love
(The Cure - "Friday I'm in Love")

The great disappointment

2009-11-12T17:03:00.000-08:00

Kui ma oma kirsitorti kell pool üks öösel torniks kokku ehitama hakkasin, oli mul piin ja piinlik seda kõike ise vaadata. Käed töötasid vana, tuttava rutiini ja rütmi järgi, aga materjal polnud see, mis varem. Mis võiks olla kergem, kui kirsitort? Aga mitte siin, sest pudelis olev valge vaht ei vääri isegi vahukoore kõrval seismist poeriiulil (mida ta tegi, aga kuna puudub mikser, jäi vahukoore variant ära), valmis tordipõhjad on peaaegu utoopia (ja valgele alusele ei tee ju kirsitorti), custard ei ole puding ja isegi selle oskasin ma ära soperdada. See on kõige suurem ja haledam hunnik õnnetust, millega ma kunagi hakkama saanud olen ja mida on isegi häbi miskikski söödavaks tordiks nimetada.

Kümme minutit hiljem tahtsin ma a) karjuda; b) nutta; ja c) see õudusunenägu rõdult alla visata ja püüda ära unustada. Ainus, millega ma hakkama sain, olid head šokolaadipõhjad. Kurat ja põrgu (ei vabanda väljenduse eest hetkel), miks ei oleks ma võinud jääda lihtsa, proovitud ja kindla šokolaaditordi juurde? Aga ei - sest kirsitort on sama proovitud, rohkemgi veel, ja sama kindel. Oli vähemalt.

Ja ma jooksin pärast esimese eriti ebaõnnstunud koogipõhja prügikasti viskamist nii suure entusiasmiga poodi jahu ja suhkru järele, et uuesti alustada.

Pagan, see on traagilisem kui mistahes Antiik-Kreeka tragöödia. Mulle vähemalt. Jah, see võib-olla kõlab kui üledramatiseeritud koka-wannabe enesehaletsuslik nutuhala blogiruumis, aga tegelikult on mul päris halb ja kurb hetkel. See pidi olema mu suurepärane sünnipäevatort, midagi, mida ma oskan ja enda arvates hästi. Ju siis mitte. Seekord oskasin ma selle ikka kuninglikult ära solkida.

2009-11-11T15:09:00.000-08:00

I search for life and sights to see.
Somewhere beyond this cold
Machinery

I'm stuck and cold.
I'm stuck and cold in marshland.
I'm stuck and cold where life is
Plentiful but nothing lives
(Mortiis - "Marshlands")

Rõõmustasin töölt koju jalutades päikese ja kerge udu üle ja otsustasin viimaks minna avastama seda rohelist plekikest kaardil, mis tõotas olla park kahe minuti kaugusel. July teatas seepeale, et seal on surnuaed. Great success. Aga läksin ikka, sest ei püsinud toas olla.
Tänavalt paar sammu eemal, ses vaikses puhkekohas, kõlasid need sõnad (ülal) kuidagi kõhedalt - tõsi, elu oli küllaga, aga miski ei elanud.

Ja täna ründasid mind jõulud. New Streetil (Nele, kui sa mäletad, siis seal jupis, kus suvel olid toidufestivali letid reas...ja vahvlilõhn, mmm) oldi valmis seadmas puutarkesi nipet-näpet jõuluvidinate ja käsitööga, Victoria väljak on ajaga piiratud ja kuskilt selle äärest vahtis pimedusest vastu suur jõluvana pea - üsna kõhe, kui aus olla.
Enne seda, tegelikult, umbes tunnike, kui olin juhataja pangakaardiga arvutitüübile pangaautomaadist raha toomas ja kella poole viieses pimeduses, tuledes ja sagivate inimeste vahel siblimas, valdas mind mõneks lühikeseks hetkeks, oeh, jõulutunne. See veider ootus ja ärevus, mis tavaliselt umbes päev enne jõule kuidagi hinge poeb. Veider oli. Aga see kõik kadus viinamarjade ja tolle ülisuure plastist jõuluvana pea hulka. (Ja ei oota ma seda tagasi ka veel, sest tavaliselt ei mõtle ma neile pühadele enne vanemaks saamist, mis on veel ees, ja üldse enne detsembri keskpaika umbes.)

Oh, ja kuidagi nii novembrikuine on kuulata Katatoniat, Paradise Losti (neid loomulikult ka ühel teisel mõjuval põhjusel), Type O Negative'i, London After Midnighti, Sisters of Mercy't, End of Greeni - bass, sügavad, madalad meesvokaalid - hea. No ja siis Crash Love, millest ma siiski ei suuda ei üle ega ümber minna, album, mis ikka veel mu aknalauda oma kuldses säras ei kaunista.

Weekend

2009-11-08T12:49:00.000-08:00

Sense the fire

2009-11-06T10:54:00.000-08:00

Olles Engelit nii kaua näha tahtnud, seisin ma - oodatult -, suu kõrvuni peas, lava ees, klõpsutasin mõned eriti hullu kvaliteediga fotod ja nautisin iga keharakuga neid nelja rootslast laval. Selleks ajaks oli meelest läinud külm, mille käes ma pool tundi enne uste avamist mööda Wolverhamptonit ringi marssisin, püüdes leida Starfucksi, mis oleks ka lahti, aga tulemustetga - ja Costasse ma ju ei lähe! Engel. Absolute Designi kuulates oskasin vaid unistada nende nägemisest, tahtmine kasvas ainult, kui "Sense the Fire" välja tuli - ja nüüd olid nad laval, küll pelgaks pooleks tunniks, aga siiski seal, minu nina ees. Alguses küll käputäie huilgava fänniga (mina kaasaarvatud muidugi), hiljem ja rahva kogunedes juba rohkematega. Pärast seti lidusin merch'i laua juurde, et nii meeldivalt täis tätoveeritud käsivartega noormehelt uurida, millal uus album ilmub. Ta ei teadnud. Tuurist rääkis küll veidi ja andis mulle lisaks särgile veel paar toredat meenet. Seejärel lidusin alla WC-sse, et särk selga tõmmata ja uuesti üles, sest Katatonia oli kohe-kohe lavale tulemas.

Nende loominguga ma nii tuttav pole, aga viimaselt albumilt, mida viimasel ajal piisavalt kuulanud olen, kõlas paar lookest, nt "Forsaken", vanematelt nt "My Twin" ja "Evidence" (üle mõistuse lummav), "Soil's Song" ja "July".

Paradise Losti ajaks olin päris tuntavalt väsinud teve nädala jooksul kella kaheksaks tööle minemisest ja viimaste ööde lühikestest unetundidest. Polnud ma kunagi isegi arvanud ega mõelnud sellele, et võiks seda kollektiivi kunagi päriselus ka näha. Aga - palun väga - seal nad olid, täies hiilguses, pakkumas rahvale uut ja vana materjali, kaasa arvatud "One Second", mis ka veidi judinaid tekitas. Lahkus bänd lavalt, lahkusin mina saalist, sest kell tiksus poolt ühtteist ja viimase bussini tagasi koju oli pool tundi. All soojemaid riideid selga toppides kuulsin aga ülevalt saalist midagi väga tuttavat ja jooksin tagasi - "Faith Divides Us - Death Unites Us", millest ma kohe üldse ilma jääda ei kavatsenud. Pärast seda tuli veel üks-kaks lugu, aga siis marssisin mina juba bussijaama poole.

Hommik oli veidi raske, jalad valutasid, aga emotsioonid olid ikka veel eelmisest õhtust kuskil lae all (Engel, noh!) ja väljas oli niiiiii ilus! Ma suudan ikka veel nii meeldivalt üllatuda ja rõõmustada hommikuste vaadete üle. Meeldiv. Ohh. Ja taas kord suutsid pikad-pikad mustavärvi juuksed mu põlvist nõrgaks teha (no mis teha, kui juba kord miski meeldima hakkab) - Engeli kitarristi ja Paradise Losti kitarristi ja ka trummari (herr Erlandsson) süü kõik puha! See selleks.

Niisiis otsustasin tänase päeva lihtsalt vegeteerida (pärast tööd muidugi), kirjutada hirmpikki blogisid, tegeleda eilsete fotodega...süüa peaks tegema. Jah, kui end liigutada viitsin, siis loivan üle koridori kööki...kohekohe...juba minemas...

Pieces

2009-11-04T08:07:00.000-08:00

Broad Streeti kõrgemate majade taha kaduv päike muutis kõik vastutulijad mustadeks liikuvateks siluettideks. Ilm on viimasel paaril päeval tujukas olnud. Hommikul uputas päikesetõus mu toa kuldkollasesse, varajasel pärastlõunal, kui olin apelsine mahlapressi veeretamas, kallas väljas vihma ja oli hall, viimase tunni või kaks näitab päike end jälle, hajutades pilvi, mitte enam küll nii soojendav kui vaid nädalaid tagasi, veidi kahvatum ja madalamaid tiire tegev, aga sama kelmikalt klaasseintelt vastu särav. Brumi moodsamate kõrghoonete klasseinad ei häiri mind miskipärast - võib-olla on asi neid klaassein ümbritsevates soojades tänavakivides. Ma loodan, Annu, et sa ka paar hetke päikest näha said, ja mitte ainult linna pimeduses ja vihmas.

Raamatukogu treppide ees lehvisid mustad lipud, mis koos mustad puukirstudega pead pöörama panid ja hetke kõhedaks tegid. Punased moonid on lisaks mantlidele ja jakkidele vallutanud ka lambipostid ja plakatid. Lisaks härra Iommile astusin kogemata ka Ozzy'le peale - Ozzy, kelle plaadike oli tänavale ilmunud nädal-paar tagasi, kui härra ka seda linna külastas ja mina õndsas teadmatuses selle maha magasin - või töötasin pigem.

Kanali ääres jäädvustas keegi mees selle sillerdavat vett ja pooleldi ronitaimede taha peitunud punastest kividest müüre lõuendile - hapram, aga meisterlikum kui ükski digifoto eales olla saab. (Ja ometi ma ju armastan neid fotosid.) Jalutasin omas väikeses uduses maailmas, millesse ei tungi suurtes kogustes maailmauudiseid, vahtisin rõdudele ja akendesse. Võib-olla on see liiga naiivne ja lapsik, aga nii on mul praegu kõige parem. Ja need võib-olla mõttetud kirjatükid annavad vaid teada, et mul on hea olla. Või halb - oleneb sõnadest ja tujust.

With the darkness I go out

2009-10-31T12:24:00.000-07:00

Imetore on avastada, et riided, mis peaks olema õige number, on veidi suured. Ehk ma olin õige veidi naiselik ja proovisin selga kleite, mida ma niikuinii ei osta. Aga ma leidsin saapad, mis mulle isegi meeldisid, sest nad olid musta värvi ja lihtsad, kontsaga, millel ma isegi püsti seisin ja liikuda suutsin. Ei muutu ma klubiplikaks, aga vahel on tuju kanda kontsaga kingi ja kleite. Eks? Nüüd on vaja vaid 25-30 naela, et need saapad endale ka koju tuua. VÕi mõni teine paar.

Veel imelisem oli aga Brum, mis nägi välja peaaegu täiusliku Halloweeni-muinasjutu moodi. Valgustatud katedraal keset pisikeste tulukestega pikitud puid, nende kohal rippumas peaaegu täiskuu keset uduloori, imeõrn, soe tuuleke silitas põski ja juukseid. Nii soe oli. Härra Darknessi relvitukstegev madal hääl laulmas süngeid, ilusaid viise. Peaaegu täiuslik, peaaegu. Puudus vaid keegi, kellega seda jagada.

Annu, ma vean su välja jalutama!

Klubipepude neljapäev

2009-10-30T10:13:00.000-07:00

Eile tabas mind õhurünnak - läbi avatud uste voolas mu tuppa ohjeldamatus koguses valjut, valusat ja vägivaldset klubimuusikat, mis osaliselt serbiakeelne oli. July sõber Rene Berliinist, kes kaheks päevaks külla on tulnud, tutvustas oma viimatisi muusikalisi leide ja kui ma püüdsingi pooleldi suletud ukse taha peituda (et mitte olla ebasõbralik, ei pannud ma ust täiesti kinni) ja midagi natuke rohkem oma maitse järgi kuulata, ei õnnestunud see üldse mitte. R'n'b ja tantsumuusika tümpsud olid kõikevõitvad. Põgenesin küll viieteistkümneks minutiks poodi, et seal naeruväärselt kaua ühte šokolaadi valida (mul oli endal ettekäänet vaja ju), aga põrgu, eeh, tore õhtupoolik jätkus.

Liitusin seltskonnaga elutoas, püüdsin hirmu- ja õuduskrampe kuidagi naeru taha ära peita ja aitasin seltskonnal isegi samaks õhtuks mõnd pidu leida linnas. Mu kaval plaan nad kiiresti toast välja saada aga töötas hoopis minu vastu, sest nad keeldusid minuta välja minemast. Eeääöö, jah, mina ja klubi? Neljapäeval? Aga muidugi.

Ilmselgelt oli mu enda kohta piisavalt lühike kleit mitte piisavalt lühike ja saabastel oleks pidanud olema vähemalt kümnesentimeetrised kontsad (mu jalgade õnneks olid Daria pakutud kingad mulle liiga suured). Vaevu püsti seisvad - kas kontsadel või paljajalu - neiud, kelle kleidi nagu teine nahk keha ümber tõmmatud olid, nii ülevalt kui alt otsast võimalikult lühikesed, koperdasid Brumi suurima klubi ees ringi ja lärmasid. Meie esimene peatus oli Revolution vodka bar, kus lauale ilmus kuuene shotirida - maitsed, värvid ja lõhnad roosast mullinätsust lagritsa ja šokolaadini välja. Sealt edasi läksime tagasi Gatecrasheri värvikat naispublikut uurima - kommentaarid olid lõhutäit naeru väärt -, aga klubi ise oli uksi sulgemas. Pidu jätkus niisiis Risas, kus allkorrusel möllasid klubihitid ja üleval latiinohelid (nagu öeldi, ise ei kuulnud). Oeh. MJ "Billie Jean" oli parim, mis üldse juhtuda võis, sest ülejäänud tümakas oli, noh, tümakas. Pole minu kõrvad sellega harjunud ja ega vist harjugi. Kõige tantsulisemad palad minu kollektsioonis on Dope Starsi Inc'i ja KMFDM'i esituses.

Vajusin kell 3.44 nii sügavasse unne, et ärkasin sellest alles 7.48. Töö ootas 8.30. Kiire arvutus tegi varahommikul selgeks, et mul oli täpselt 42 minutit aega tööle jõuda. Tagasi koju jõudes oli kergelt tuttav hetk - ülejäänud seltskond alles ärkas. (Armsad Cathouse'i hommikud ja poolikud tööpäevad.) Nende hommikusöök oli minu lõunasöök, tore vestlus ja tassike teed, lisaks Ruzanna kommid. Kodune. Lobisesime Dariaga järgmise tassi tee juures tööst ja jõuludest ja nüüd on maja tühi - Daria on tööl, noormehed šoppamas plaanidega õhtul välja minna. See tähendab seda, et mul on meeldiv õhtu iseenda seltsis. Veider - ma pole veel ühtegi siinoldud nädalavahetust tervenisti linnas veetnud ja mul pole aimugi, mida ette võtta. Hm. Pole ka kedagi, kes kell üks pärast pubiõhtut öösel juustusaia teeks.

Jah, tegelikult on homme ju Halloween, aga vaevalt ma ühelegi neist pidudest lähen. Need pidustused on siin muidugi väga hinnas ja pooled poed on kostüüme ja muud seonduvad täis (teised pooled on jõulupudinat täis, sellepärast ainult pooled). Eile HMV'sse sisse põigates aga pani üks neist eriväljapanekute riiulitest mind eriliselt naeratama - filmidena olid üles reastatud The Shining, The Nightmare Before Christmas, Corpse Bride, Coraline ja The Lost Boys. Meeldiv, meeldiv, väga ilus valik.

Veel üks tass teed kurgust alla valatud ja varsti on valmimas järgmine tassitäis, on mul tunne, kuigi kui ma nüüd veel neljanda musta tee ära jooks, ei oleks üldse ohtu, et ma liiga vara magama jääks. Samas, und on see jook mul vaid ühe korra seganud, ja sedagi ühes närvipuntraga. Teades end, kukun millalgi 11 ja 12 vahel õhtul unne, et hommikul uuesti tööle jõuda.

Sunny spicy Sunday

2009-10-25T12:19:00.000-07:00

Läks täitsa meelest enne, et tegelikult tahtsin ma tähistada ka seda, et täna olen ma täpselt kuu aega siin olnud. Müstika. Nagu ka see, kui hästi tegelikult siiani läinud on. Dave ei väsi seda nii mulle kui kõigile teistele kordamast ja tegelikult näpistan end isegi vahel, mõtteliselt siiski, ja püüan aru saada faktist, et ma olengi päriselt siin ja kõik on hästi.

Tähistamaks seda toredat päeva, mille suurepärase alguse kirjeldamisega enne blogiruumi täitsin, läksin välja chai jahile. Meeletu tahtmine juua korralik tops/tass musta vürtsikat teed piimavahuga ajas jalule ja välja (peale suurepärase ilma muidugi). Jahi käigus astusin viimaks sisse Shared Earth poodi, kust leiab toredaid fair trade asjakesi, ehetest šokolaadini, küünaldest riieteni, kottidest peegliteni. Oo, miks mul rõdul toda rahapuud ei kasva nüüd? Sealt edasi jõudsin Hiina linnaossa ja toidupoodi, kus oli veel oooo-momente. Aga täna oli eesmärk chai ja nii jäid küünlad ja hiina vürtsid sinnapaika. Aga mida pole, seda pole - ei ühtki teepoodi, ei ühtegi pakki tagaaetavat teed toidupoodides. Hakkasin juba vaagima plaani osta pakk Assami teed ja garam masalat ja need siis ise kokku segada. Viimasena läksin sinna, kuhu teadsin, et peaks kohe minema - Starfucks, ee, ...bucks. Neil oli! Muidugi neil oli, naiivne oli minust arvata, et neil poleks, aga selleni viiv paaritunnine jalutuskäik oli igati meeldiv, nii et ei kurda. Viisteist imetoredat kraadi, päike ja vihmasabin korraga, tuuleke ja naeratavad inimesed.

Okay, I feel better now

2009-10-25T04:18:00.000-07:00

Ärkasin ja avasin silmad heledasse ja kirkasse hommikusse, suur valge tekk mägedena ümberringi, tuba helendamas läbi kreemjate kardinate särava päikese. Soe ja mõnus. Pühapäev.

Põrnitsesin jahupakki, põrnitsesin piimapakki ja juurdlesin hommikusöögi üle. Puder tundus liiga argi- ja mitte pühapäevahommikune. Pannkoogid! Täitsin köögi ja elutoa, oleks rõdul toolid ja laud, oleks sellegi täitnud, vanilje ja kaneeli magusate hommikuste lõhnadega.

Neljapäeval ootas mind toas kuhi ümbrikke, mis kõik endas üht või teist paberit pangast sisaldas, kaasa arvatud mu uus, armas, roheline pangakaart.

Tol õhtul ei püsinud kaua toas olla, sest vihm oli selleks korraks jälle läinud, linn vajus vaikselt sooja pimedusse ja tuledesärasse. Mässisin end pusasse, tõmbasin tennised jalga ja läksin õhtust linna avastama. Mis õhtust, kell oli 6 tegelikult ainult. New Streeti väikeste lambikestega pikitud puutüvede vahel jalutades, ees St Martini torn, ümberringi siblimas teised õhtused jalutajad, puges hinge rahulolu. Läksin taas kord suvel avastatud tänavaid uurima ja sain teisele poole telefoniliini saata sõnad "I feel good here". Ja et kõike veel võluvamaks muuta, sättisin end kanalite poole teele. Soojal sügisõhtul tumekollaste valgustite all piki kanaliäärt jalutada oli meeliülendav. Üsna mittemidagiütlev sõna vist, aga ma tõesti ei tea, kuidas muud moodi seda öelda. "I'd tear out my eyes for you my dear to see everything that you do. I'd tear out my soul for you my dear to feel everything that you do." võis Davey samal ajal laulda. Ma pööraks need sõnad veidi ringi, et te võiks näha sama, mida mina, tunda sama, mida mina siis. Võiks peaks selle ülimalt hea tunde endale jätma ja nautima ja mõneks mustemaks hetkeks meenutada jätma? Järgmine kord võtan Vana (fotoka) kaasa ja püüan miskit jäädvustada.
Üks neist kanalitest viib igatahes kodu ligidale ja sinna tahtsin kella kaheksaks tagasi jõuda, sest "Masterchefi" finaal oli. Oeh, mina ja mu kokasaated. Aga, pagana päralt, ilus on vaadata.

Selle malbe tundega jalutasin reedesesse tööpäeva, mis enam nii malbe ja rahulik polnud. Kõik need kaheksa ja pool tundi, mis ma oma puuviljade seltsis veetsin, olid kiired ja sagimist, askeldamist täis ning sisaldasid endas ka näiteks kella viie paiku poeukse ees seismist ja möödujatele šokolaadi kastetud maasikaid pakkumist. Selline suu-kõrvuni-müügimehe (no naise siis) töö pole üldse mina, aga pidi.
Järgnevad kaks tundi veetsin närvilises liikluses. Mina olin närvis ja võimatult hiljaks jäämas, liiklus oli närviline, või õigemini pingelises seisvas olekus, sest kesklinnas reedese tööpäeva lõpus on täiesti võimatu üldse mingi liiklusvahendiga kuigi kiirelt edasi jõuda.
Ma oleks Dave'i, Nico ja Andy' asemel endal ise pea otsast rebinud, et töölt varem ära ei küsinud, et nende elu veidi kergemaks teha. Pidin nendega Wolverhamptonis kokku saama, ainsateks juhtnöörideks võhivõrras linnas õiges peatuses bussist väljumiseks suuuuuuur PC World ja sellest kaks peatust edasi. "Don't move, we'll be right there."

Wulfrun Hall oli sel õhtul välja müüdud. Tõotas head. Mina ja mu kolm turvameest, eh, sõpra siiski jah, suutsime end turvadest ja rahvast läbi pressida, kõik üleliigsed asjad garderoobi jätta ja end kuidagi ülejäänud rahva vahele baari ligidusse paigutada. Kaks minutit hiljem leidis ka JM meid üles, kes teatas, et kahest esimesest bändist olime ilma jäänud. Tühja kah. Kolmas oli just lavalaudu tammuma hakanud. Neid piilusin umbes viis sekundit ukselt. Toredam oli lobiseda.

Behemothist, keda ülejäänud kamp peale minu ja JM'i vaatama oligi läinud, teadsin vaid viimast albumit, mida paar korda pleierist kuulanud olin. Minu ja black metali suhted on natuke olematud ja minu poolt veidi spinal tap - nimelt tõmbub suu pea iga kord neid onusid nähes kergelt irvesse. Seekord talitsesin end, olles rohkem mures oma heaolu pärast. Asjatult, muuseas, sest pit jäi meist paari inimese kaugusele ja mul oli valida nelja meessoost isiku vahel, kelle taha peituda. Set oli liiga lühike - 40 minutit on liiga lühike -, sest nad hakkasid mulle juba täitsa meeldima, kui nad lavalt ära jalutasid. Pähh.

DevilDriver oli kergelt liikuvam juba. Pit oli suurem ja otsapidi meid puudutav, muusika rohkem minu teetass (tol õhtul küll veetops pigem). Jah, Nele, siin on aeg ja koht öelda: "Hate to tell you I told you so but I TOLD YOU SO!" Oli hea, väga hea. Kuna maja pidi kella üheteistkümneks rahvast tühi olema ja bänd alustas kümne paiku, polnud neidki kaua aega nautida ja kaelalihaseid treenida. Meile sobiv viimane bussgi läks kell üksteist. Nii hiilisime kolmekesi (Nico ja Andy olid vanameestena alla andnud ja ära läinud) enne viimast lugu läbi korraks paigal seisva ja higise rahvamassi ukse poole. JM teadis vähemalt teed bussijaama, sest mul oli null aimu, kuidas bussipeatusse saada ja Dave ilmselgelt ei mäletanud enam ka. Oih. Aga bussile jõudsime.

Järgnesid meeldivad paar tundi Dudley Foundry's, kus Andy ja Nico meid eest ootasid. Kohal oli ka keegi eriti hullumeelne tüüp, kes pidi kuulu järgi eriti meeletu olema ja kellel olid puusadeni rastad. Ei kurda. Tüüp oli täitsa tore tegelikult - kui ta just üle ei terve pubi ei möiranud, tekitades paari möirgava sõbraga väga valju a capella ansambli - ja arvas, et minu ees peab põlvitama, sest nähtavasti olin ma nii särav ja "pure as snow". Ehk oli asi selles, et ma olin üks vähestest blondidest terves pubis.

Ja nii saabus laupäeva udune ja soe varahommik, mil jälle bussiga linna sõita, et otse tööle jõuda. Seegi tööpäev kujunes ootamatult pikaks - alustasin 8.30 ja lõpetasin kella nelja paiku. Sagin, sagin, sagin. Ei tea, mis jõulude ajal saama hakkab, kui tellimusi kordi rohkem on. Aga tunnid mööduvad selles askeldamises üllatavalt kiiresti ja valutult - kaelalihased hakkasid endast märku andma kaks minutit pärast tööpäeva lõppu.

Ärkasin tänasesse heledasse hommikusse kerge valutava kaelaga ja avastasin, et vahepeal on ülejäänud Euroopa kellaajaga mänginud. Mis seal's ikka. Üks tund pühapäevale juurde pole teps mitte halb. Selle tunni olen nüüd kirjasõnadesse paigutanud. Päike on nii kutsuvalt soe, eriti läbi aknaklaasi ja tundub, et jätan kõik elektroonika peale pleieri sinnapaika ja kaon linna.

Marmelaadikompvekid

2009-10-20T14:08:00.000-07:00

Täna on kergelt jahe ja kergelt vihmane ilm ja ma tahtsin end korduvalt lüüa, kui läbi vihma kodu poole siblisin. Hommikul veel plaanisin suure, sooja ja kapuutsiga (vajalik vihmaga!) hoodie selga tõmmata ja minna. Aga ei, oo ei.

Teel töölt koju aga võtsin sihi kodust kümne minuti kaugusel pesitsevale leedu poele. Oh, imearmsust! Riiulitel olid reas leedukeelsete siltidega herne- ja kurgipurgid, konservid, pasteedid, vorstid, Laima sefiirid ja marmelaadid ja kommid, tumedad leedu leivad. Oo seda mõnu, kui lõunasöögi kõrvale kaks mõnusat viilu hapukat tumedat leiba ampsata oli.

Poole päeva pealt aga ehmatas kerge valu kurgus mind nii põhjalikult ära, et pärast poekülastust peitsin end sellesama hoodie sisse (mis mind korduvalt varahommikuti kojutulles soojas hoidnud on) ja hakkasin teed rüüpama. Levitan küünlast tuppa kaneelilõhna, kugistan läti marmelaadi (ei ole vitamiin ega puuvili, aga neid olen ma täna ka kugistanud) ja püüan välja mõelda, mis filmi vaadata.

Päris õdus on tegelikult. Laima pakkidel on kõik puha eestikeelsed kirjad ju ka peal. Ootan hommikut ja leiba ja uut leedu-poe-tiiru.

Kuidas kaotada pühapäevi

2009-10-19T08:24:00.000-07:00

Laupäevad on tööl laisad ja lühikesed, peamiselt koristamist ja pesemist hõlmavad. Nii oli mul tervelt kaks tundi aega kolm vormitäit šokolaadikooke küpsetada, viimane väljus ahjust täpselt siis, kui ma kiired sammud Jobcentre'i poole seadsin, et kindlustusnumbri jaoks kellegagi vestelda. Suur maja, suured lukus klaasuksed, mõni hetk segadust ning alles siis tehti uks lukust lahti. Mind juhatati trepist üles teisele korrusele, mis laupäeva pärastlõunal veel kihas ametnikest ja millegi-taotlejatest. Minuga vestles meeldiv jutukas (võib-olla india päritolu) naine, kes päris mult Brumi ööelu kohta, millest mul, ausalt öeldes, igasugune teadmine puudub ju. Ta täitis pabereid ja paljundas ja rääkis, rääkis, rääkis, täitis veel mingeid kastikesi, lasi mul umbes kümme allkirja kirjutada ja poole tunniga olin kenasti kõigega hakkama saanud. "Teile saadetakse number kahe kuni nelja nädala pärast postiga." Selge.

Sama kiired sammud viisid uuesti koju, et üks kahekihiline tellmuskook ja kojujäetavad brownie'd šokolaadiga üle ja kokku määrida, kook ettevaatlikult kilekotti pakkida ja uuesti välja kihutada. Bussi oodates (mida visti ei tulnudki, pidin taas megatiiru nr 120-ga sõitma) jõudsin koju emale sünnipäevakõne võtta..

Vanas hääs majas nr 136 ootas mind isegi õhtusöök spagettide ja tomatikastme näol. Veidi kooki ja veidi telekat, millest muidugi miskit head ei näidatud. X-Factori jaoks polnud lihtsalt tuju. Whitney polnud piisavalt võluv argument. Väljas paukus ilutulestik ja peatuses Dudley bussi oodates (mida ka tulla ei tahtnud kuidagi) nuputasime, mis toimuda võiks. Ma pakkusin, et nad kõik tähistavad mu ema sünnipäeva. Hah!

Ööelust on mul nüüd aimu Old Foundry näol. Laupäevaõhtuti mängivad dj'd seal pisikeses, õdusas, enamjaolt tätoveeritud rahvast täis publikule erinevaid raskemaid rütme Rob Zombie'st ja Rammsteinist AC/DC'i ja lõpuks Buckcherry'ni. Mõnus. Piljardilaud on pidevalt hõivatud, õlle voolab, rahvast tantsib - kuidagi kodune tunne täitsa. No ja fakt, et omanik, kes üks mitmekümnest Dave'i tuttavast seal oli, Ozzy lapsepõlvesõber on, tegi koha veel toredamaks. Metalihäll ju.

Öösel kell 2 ladusin endale teise portsu spagette [tomaaaaaato]kastmega sisse (tööl arvas juhataja, et mu hääldus selle sõna puhul on 100% ameerikalik ehk siis püüan end nüüd parandada). Kuna eilne möödus röstsaja, viilu koogi, juustuvõileiva, koogiviilu ja umbes terve liitri mahla ja hästi paljudega veidrate saadetega telekas, polnud seda päeva samahästi kui olemaski. Olin valmis umbes kolm korda saapaid jalga tõmbama ja linna sõitma, aga ei tulnud sest miskit välja.

Nii jõudsin ühe pika laisa vedelemisega laupäeva õhtust tänasesset hommikusse, kui kell 7 hommikul kodu poole jalutasin, pimedat Brumi ikka armastades, et sealt uuesti tööle marssida. Tööpäeva lõpus käivitasin eksperimendi nimega konto avamine vol 2 ja mis ma kuulsin?! Lloydsil on vaja ainult isikut tõendavat dokumenti, tööandja kiri oli heaks boonuseks. Ja mille kuradi päralt oli siis seda eelmise nädala peavalu ja stressi vaja? Phähh. Tore daam pangas tegi sadakond klõpsu, mina andsin kolm allkirja ii vsjoo.

Nüüd lõpetasim imehea veggie-burgeri vanast heast Digbethi kebabikohast ja kavatsen ülejäänud õhtup laisk olla, muusikat kuulata ja tsipa koristada. "Crash Love" on repeadi peal ja päris mõnus on kokkuvõttes olla. Ootan reede õhtut.

Rude Tube

2009-10-16T13:26:00.000-07:00

Channel 4 näitab saadet Rude Tube, milles on edetabel 50 kõige jaburamast netti laetud videost. Okei, tore. Viimases kümnes leidus ka üks eestiteemaline ja - ohoo, üllatust! - seoses eestimaa kauni keelega. Nimelt püüdsid kaks eestlannat surmtõsiselt õpetada austraallasele, kuidas öelda eesti keeli "kaksteist kuud". Teate ise küll.

Nele, mäletad seda raamatupoekest Digbethil? Toda pisikest second hand poekest? Ma jõudsin eile sinna sisse põigata ja - kuidagi ettearvatult - istus tohutute raamatukuhjade keskel hallipäine pikajuukseline muhe onkel, kes arvas, et ma Mr Wilde'i imetoredat Doriani Gray'd vaid pärast hiljutise filmi vaatamist endale tahan. Ei tahtnud. Ei saanud ka, sest ta raputas ägedalt pead ja ütles, et pole lootustki. Hmh. Et see ka nüüd popiks sai.

Ja mäletad neid chipse? Ja mu veggie-burgerit? Ma suutsin kodustes oludes midagi peaaegu sama head meisterdada ja taldrikutäie taha ära sulada. Aga neid seni parimaid lähen taas jahtima.

Annu: Too eelmine toiduasjandus taldrikul oli põhimõtteliselt chilli con carne ilma carneta jah, aga see chilli oli täiesti omaloominguline. Hää seegipoolest. July mainis, et mu õhtusöögid näevad alati nii head välja. Noh, suured kreemjad taldrikud annavad sellise efekti tõesti. Ja "Masterchef" teeb ka oma töö.

Ja Laura - mu päevi täidavad järjest enam sulašokolaadi kastetud maasikad. ;D

2009-10-15T11:34:00.000-07:00

Õhtune vaade

Kodustamisjärgus toakene (suur üllatus, et ma padjapüürid vastavates värvides valisin, eks?)

What a lovely sunshiny morning!

Kuidas panna kokku pesuresti

Pähklipallike!

Nämmnämmnämm eile õhtul

Oh, looky who's here!

2009-10-15T11:29:00.000-07:00

Laupäev, 10.10

JB's näeme, raisk!
Buss seisis minuti, liikus kaks meetrit, seisis minuti, liikus kaks meetrit - märkate teatud korrapära? Just niimoodi seisis mind JB'sse transportima pidanud buss oma kakskümmend minutit ummikus. Taas kord olin minekuga veidi hiljaks jäänud, aga seda vaid seetõttu, et just tol päeval oli mul tööl esimene täispikk päev - ette teadmata. Läksin rõõmsal meelel hommikul kell üheksa tööle, lõpetasin poole kuue paiku, kaheldes, kas ikka võtan reisi Dudley'sse ette. Võtsin siiski. Ja suurepärane ideepoeg see oli ka.
Eestikeelset Töllu leelotamist oli nii kodune ja mõnus kuulda. Veider, et varem pole mulle nad väga korda läinud, aga ehk oli seekordne vaimustus siis kaasmaalaste nägemisest, toredast klubist, suhteliselt vähesesest rahvast ja tõeliselt headest viisidest kokku segatud. Alleaa ja alleaa. Eestlasi oli ka, aga neid ma vaid kuulsin - nägema neid ei sattunud, välja arvatud kaks neiut tualetis, kes sealt kiiresti jalga lasid.
Ensiferumi etteasteks olin vahepeal tutvunud noormehega Montrealist, kes Convetry's (ligidal siin, Google Map aitab uudishimulikke) autodisaini õpib ja pikaaegne kollektiivi andunud fänn on. Folkmetalist teab tema väga palju rohkem kui mina. Korpiklaani ja Turisas olid vist ainsad tuttavad nimed tema esialgses (pikas) lemmikuteloetelus. Igatahes vestlesime veidi ja nautisime soome sõjamaalingutega viikingeid laval, kes suutsid rahva väga tantsuliseks muuta. Ma tõesti loodan, et noormees Jean-Marc Thori abiga ka rongijaama pärast jõudis ja tagasi ühikasse, sest meil kummalgi polnud õrna aimugi, kas kesköö paiku mõni rong veel liigub või mitte.
Mina marssisin aga - justnimelt marssisin, sest tankidega on jalutamiseks seda tegevust natuke vähe nimetada - mööda tuttavat teed (otse) Oldbury poole, et vanas heas majas nr 136 ööbida. Minu endine n-ö magamistupa oli stuudioks ümber digimuudetud ja ma hoidsin heaga igast monitorist ja nupust kaugele eemale, et Jase'l poleks põhjust mind näiteks ära tappa.
Hommikul vedasin end suure pusa sisse mässitult (suur BB logo seljal uhkeldamas) alla bussipeatusse, et taas kella üheksaks tööle jõuda. Jõudsin linna meeletu tiiruga - buss nr 120 ei ole kiireim viis liikumiseks! - ja pool tundi liiga vara. Piimata ja ausalt öeldes seega ka väga ilge kuum must tee ei aidanud ka eriti millelegi kaasa.
Aa, tööst. Põhimõtteliselt teen ma kõike. Peaaegu. Töökoht ise on hästi vahva - seal tegeletakse puuviljabukettide tegemisega. Mina olen seni oma päevi veetnud maasikate, banaanide ja õunalõpikude kõigepealt varre otsa toppimisega ja siis sulašokolaadi kastmisega, viinamarjade tikkude otsa lükkimisega, smoothie'de ja puuviljasalatite tegemise, tellimuste vastuvõtmise (ja iga kord ma värisen, kui telefoni vastu võtan, sest inimesed räägivad nii segaselt), pakkimise, koristamise ja toidu või puuviljade toomisega lähedal asuvatest vastavatest asutustest. Mõnikord mitu korda päevas. Tänane hommik, st laupäev, möödus maasikate ja valgendaja seltsis - ühtesid toppisid varte otsa, teisega puhastasin tööpindu. Ök, hais. Aga maasikad olid nämmad.
Finito.

Pühapäev, 11.10

Sel kaunil maal siin pole alla 18-aastastel noortel inimestel lisaks tubakale ja alkoholile lubatud osta näiteks nuge. Kööginuge. Ei tea, kuidas asi võinugadega on, neid ehk siiski võib, aga igasuguste teiste juures on hoiatavad sildid, et kassas võidakse küsida fotoga dokumenti. Hmm.
Tuba hakkab juba kodusemaks muutuma. Tore on seda ise sisustada ja täiendada, olles alustanud vaid tühja voodi, laelambi heledast puidust kummuti ja kapiga. Pisiasju poodidest taga ajada on ka tore, eriti rahulikul vabal pühapäeval. Küünlajalgu leida tundub hetkel aga täiesti võimatu missioon. Naljakas, kuidas korter muutub kodusemaks näiteks pesupesemisega. Või rõdul teed rüübates, vahtides teiste rõdudele. Ahju katsetasin ka ära - pähklipallidega seekord.

Täna, praegu, nüüd

Hahaa! Ka meie kolmanda korruse tore korter on nüüd netiühenduse uhke omanik ja meie suurelt mõnusalt mustalt (!) nurgadiivanilt klõbistades saadan teile suurimad ja vägevaimad tervitused, kallid ja lehvitan nagu hullumeelne tuuleveski. Nüüdsest hakkate minust palju - ja ma mõtlen ikka palju - rohkem kuulma! (Võtke seda kui hoiatust, lubadust ja ähvardust.)

Hakkan nüüd umbes kahe nädala mahamagatud neti-uudiseid ja lugemata meile lugema, seni aga paar fotot ka.

Cheers!